«Olin olnud paarkümmend aastat mägedehunt, kui oma peikaga tuttavaks sain, aga neil on terve perekond murdmaasportlased. Mees leidis, et ka mind tuleb rajale viia. Kaks 800meetrist ringi tegin ära, siis läksin koju surema. Hiljem selgus, et mehe pere käib igal aastal ka suusapuhkusel – aga mitte Alpides, vaid murdmaad nühkimas. Ja muidugi osalevad kõik pereliikmed, kaasa arvatud mina. Mees veel lohutas, et pole hullu, elan need kümme (!!!) päeva tundratuhkruna liueldes kenasti üle. Kui me siis keset ööd mingi Põhja-Rootsi majakeseni jõudsime, siis – arvake ära, mis maja kõrval asus! Jaa, mäesuusalift! Ja minul polnud muidugi varustust kaasas … Mind veeti sinna pettusega! Pärast ei rääkinud mehega poolteist päeva.» (Diana, 33)
«Aastast aastasse on minu ja mu elukaaslase põhiline tüliallikas ahjude kütmine. Mina, kes ma olen üles kasvanud ahiküttega korteris, tean kohe kindlasti palju paremini, kuidas ahje tegelikult köetakse, ja olen mitu korda näinud, et mees teeb seda valesti. Tema jälle arvab, et minu kütmine on igapidi tuleohtlik, ja hea meelega hoiaks ta siibrid lahti, kuni söed enam ei hõõgu. Mis loomulikult tähendab, et ka ahi ei lähe soojaks. Lahenduseks leppisime kokku, et kui tema kütab, siis mina ei torgi oma nina sellesse, ja vastupidi. Vähemalt mõnda aega on nüüd kodurahu säilinud.» (Kristi, 39)
«Klassika: külmanautija ja külma mittenautija hakkavad kuhugi minema, näiteks nädalavahetusel poodi. Tundub täiesti süütu ettevõtmisena, eks. Teine ütleb, et lähme koos, teen väljas suitsu, kuni sa riidesse paned. Kui välja jõuan, küsin kerge hämminguga, et mis sa niisama seisad, autot polegi sooja pannud. Ning siis vaatab ta mind mõistmatult: ma ei panegi, me jalutame poodi, sest nii ilus ilm on! Ilus ilm jah, aga mul on külm! Käime seal poes inimese moodi ära, pärast võime maja ümber mõned tiirud teha …» (Gea, 27)