Kuigi praegu seikleb saatejuht Carmen Pritson-Tamme koos Kroonika peatoimetaja Krista Lensiniga Kanal 2 ekraanil saates «Krista ja Carmen – patuste palveränd» Hispaanias Santiago de Compostela radadel, on naised tegelikult juba reisilt tagasi – ausama, tasakaalukama, selgema ja rikkamana kui kunagi varem. Just selle reisi tulemusena lisandus Carmeni perre uus liige.
Koerasoov oli Carmenil juba lapsest peale, ometi tema vanemad koera ei võtnud. «Ju siis kellelegi teisele ei sobinud koerapidamine,» ohkab Carmen. Nüüd, kui Lucky on kolm kuud nende peres olnud, teatab ta veendunult: «Ma olen läbi ja lõhki koerainimene, lihtsalt mulle polnud antud varem võimalust seda kogeda ja tõestada!»
Carmen, esmaspäeval kolm kuud tagasi, mil juhtusin su töökohta põikama, tulid sa tuppa, koer kaenlas. Kas see oligi Lucky esimene päev teie peres?
Jah, nii oli. Lapsena sain koeraomanik olla kaks kuud, siis viidi ta ära. Aga nii kaua kui ma ennast mäletan, olen alati koera tahtnud. Nüüd hiljuti helistasin emale ja küsisin etteheitvalt, et kuidas mul ei ole koera olnud, kui ma olen selline koerainimene!
Kui sa polnud 38 aastat suurest soovist hoolimata koera võtnud, miks siis nüüd – ja veel nii äkki?
Kunagi andsin vanemale pojale Richardile (7) lubaduse, et võtame koera, sest me mõlemad väga tahtsime seda. Ühel päeval tõin koju «rendikoera», mu sõbranna koera, keda hoida saime. Tahtsimegi selgusele jõuda, et kas me siis oleme koerainimesed või mitte. Aga see koer sai meie juures olla vaevalt kolm tundi, sest tõug ei sobinud meile. Samas sai selgeks, kui väga me tegelikult koera tahame, aga ta pidi olema meie jaoks õige – rahulik, sõbralik ja väike.