Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Saatejuht Carmen Pritson-Tamme: «Palusin endale kedagi, kes leevendaks minu pingeid!»

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Heili Klandorf
Copy
«Kohati mulle tundub, et ta ei olegi nagu koer, vaid hoopis minu tõeline sõber, kes on koera kehas,» imestab Carmen Pritson-Tamme.
«Kohati mulle tundub, et ta ei olegi nagu koer, vaid hoopis minu tõeline sõber, kes on koera kehas,» imestab Carmen Pritson-Tamme. Foto: Raul Mee

«Nii armas kutsu!» hüüab üks. «Juba väiksena ei saanud sa meie Tutist üle ega ümber,» meenutab teine. Kolmas on valmis end kohe külla seadma, et Carmeni abikaasa Priitu rahustama tulla – nimelt ei tahtnud Priit pere «juurdekasvust» kuuldagi. Kogu see emotsioonide virvarr järgnes saatejuht Carmen Pritson-Tamme (39) Facebooki-pildile, kus ta esitles oma uut sõpra – tõupaberiteta nunnut Luckyt!

Kuigi praegu seikleb saatejuht Carmen Pritson-Tamme koos Kroonika peatoimetaja Krista Lensiniga Kanal 2 ekraanil saates «Krista ja Carmen – patuste palveränd» Hispaanias Santiago de Compostela radadel, on naised tegelikult juba reisilt tagasi – ausama, tasakaalukama, selgema ja rikkamana kui kunagi varem. Just selle reisi tulemusena lisandus Carmeni perre uus liige.

Koerasoov oli Carmenil juba lapsest peale, ometi tema vanemad koera ei võtnud. «Ju siis kellelegi teisele ei sobinud koerapidamine,» ohkab Carmen. Nüüd, kui Lucky on kolm kuud nende peres olnud, teatab ta veendunult: «Ma olen läbi ja lõhki koerainimene, lihtsalt mulle polnud antud varem võimalust seda kogeda ja tõestada!»

Carmen, esmaspäeval kolm kuud tagasi, mil juhtusin su töökohta põikama, tulid sa tuppa, koer kaenlas. Kas see oligi Lucky esimene päev teie peres?

Jah, nii oli. Lapsena sain koeraomanik olla kaks kuud, siis viidi ta ära. Aga nii kaua kui ma ennast mäletan, olen alati koera tahtnud. Nüüd hiljuti helistasin emale ja küsisin etteheitvalt, et kuidas mul ei ole koera olnud, kui ma olen selline koerainimene!

Kui sa polnud 38 aastat suurest soovist hoolimata koera võtnud, miks siis nüüd – ja veel nii äkki?

Kunagi andsin vanemale pojale Richardile (7) lubaduse, et võtame koera, sest me mõlemad väga tahtsime seda. Ühel päeval tõin koju «rendikoera», mu sõbranna koera, keda hoida saime. Tahtsimegi selgusele jõuda, et kas me siis oleme koerainimesed või mitte. Aga see koer sai meie juures olla vaevalt kolm tundi, sest tõug ei sobinud meile. Samas sai selgeks, kui väga me tegelikult koera tahame, aga ta pidi olema meie jaoks õige – rahulik, sõbralik ja väike.

Ja palverännakul sai otsus siis lõplikult vormistatud...

Seal rännakul sain selgeks, kui väsinud ja stressis ma tegelikult olen. Minu igapäevatöö (Carmen juhtis eelmisel telehooajal probleemsaadet «C-Komando», kus saate meeskond läheb lahendama inimeste väga valusaid igapäevamuresid – toim) seisneb selles, et aidata teisi ja viia nende stressitase alla. Mulle tundub, et naised selleks olemas ongi, et pakkuda heaolu, aga ma tahaks midagi vastu ka saada. Ma leian, et ei palunud ju palju – ainult andke mulle väike kutsu, kes oleks mulle stressimaandaja. Las see koerake tuleb minu sõbraks. 

Vaatamata abikaasa Priidu vastumeelsusele teadsin, et see koer meie perre tuleb, ja ta tuleb kohe, kui palverännakult tagasi jõuan. Ma pole seda otsust veel päevagi kahetsenud.

Kuidas sa Lucky leidsid?

Kõigepealt otsisin Krista Lensini soovitusel tõukoeri. Mul oli reisil neist terve

nimekiri ja Krista, kes on ka paras koerahull (Kristal on Rodeesia ridgeback’i tõugu koer nimega Lõvi – toim), tõi mulle kõigi nende koerte iseloomud välja. Muide, reisil mul juba oligi tunne, nagu mul oleks koer (naerab).

Tagasi tulles läks nädal või kaks, kui leidsin ühe spanjeli. Kui hakkasin koerale juba peaaegu et järele minema, küsisin möödaminnes ka hinda ... 1500 eurot. Kirjutasin hästi kiiresti vastu, et andke andeks, aga ma siiski ei tule. Ma ei olnud valmis nii suurt summat koera eest maksma, polnudki nii palju raha!

Otsekohe tegin osta.ee lehekülje lahti ja otsustasin leida koera. Seal see väike valge nupsik oli, apelsini kõrval – tillu-tillu. Ütlesin kohe, et see ongi minu koer. Pärast nädalavahetust läksingi oma kolmekuusele Luckyle Paidesse järele.

Kuidas ta endale nime sai?

Paljudel naistel on veel enne, kui nad on rasedaks jäänud, juba lapse nimi peas olemas. Mul olid mõlema lapse nimed – Richard ja Robert – olemas enne, kui nad sündisid. Samuti oli mul olemas koera nimi juba enne, kui ta meie perre jõudis. Seal teekonnal ma teadsin, et ma lähen otsima Luckyt (ingl ’õnnelik’) ...

Saan aru, et abikaasa polnud koerast sugugi vaimustatud?

Tegelikult oli pärast reisi nii, et iga päev, kui ma koju tulin, ootas Richard, et mul oleks koer kaasas. Ja neid Robertiga tabas tõeline eufooria, kui ma siis ühel õhtul koeraga saabusin.

Aga Priit küsis tõesti kohe, et mis asi see nüüd on! Ma vastasin, et meie kutsu. Priit küsis, et mis tõug. Mina teatasin  süütult, et krants. Mees ütles, et Camme – nii ta mind kutsub –,  sa ei toonud meile ometi krantsi koju! Tõin küll, maksis 150 eurot ja nii oligi. Aga nüüdseks on Lucky muidugi ka Priidu suur lemmik.

Kas sul oli ka mõni hirm seoses lemmiklooma võtmisega? Oled ju liikuva eluviisiga ...

Naljakas, et inimestel on palju hirme, mis neid looma võtmisel takistavad, aga kui nad lõpuks võtavad, siis need hirmud hajuvad või lahenevad. Mina näiteks ajasin kogu aeg endast eemale mõtet, et mida me siis teeme, kui tahame näiteks kogu perega reisile minna nagu möödunud jõulude ajal. Usaldasin elu ja vastus tuli kiiremini, kui lootsime. Nimelt on minu ämmal samuti kutsikas, taks Hugo, ja esimesest päevast peale on Hugo ja Lucky suured sõbrad. Nad lausa ootavad teineteisega kohtumist ja ka ämm ootab, et «poisid» kokku saaks. Nii ongi koeral koht, kus olla siis, kui meid ei ole.

Kas koera võtmine sinu igapäevaelu ka kuidagi muutis?

Ma usun, et iga inimene, või õigemini elusolend, tuleb sinu ellu mingil põhjusel. Ja muudatused, mida see kohtumine kaasa toob, on elu võlu ja osa.

Ostsin Luckyle kandekoti ja praeguseni mahub ta sinna kenasti sisse. Kui end hommikuti tööle minema sätin, ronib kotti ja ootab, et ma ta kaasa võtaks. Kui

tean, et Lucky peab pikalt üksi olema, siis võtangi ta tööle kaasa, kui aga Richard jõuab koolist normaalsel ajal, jääb Lucky koju teda ootama. 

Lucky rutiin on ka selline, et hommikul kella kuueni magab ta meie voodi kõrval, siis hüppab voodisse ja seab end minu päisesse veel pooleks tunniks. Täpselt pool seitse hakkab nihelema ja mu silmi lakkuma, mind äratama, et ma läheks igal hommikul täpselt kell 7 temaga umbes poolekilomeetrisele tiirule ümber kvartali.

Enne palverännakut olid mul kohutavad seljavalud ja jalad olid läbi. Pärast seda, kui hakkasin Luckyga jalutama, on need valud kadunud. Tänu Luckyle hoian ka end pisut rohkem liikumises. Lucky toodud muutused on meie perele küll ainult positiivselt mõjunud.

Kas Lucky koerust ka teeb?

Ta ei tee midagi sellist, mille eest mind hoiatati. Ei pissi tuppa, ei haugu pööraselt ega näri kingi. Ta ei näri isegi neid kunstkonte, mida me algul proovisime talle anda, vaid tahab päris konti ja ... putru. No eks ma olen ta natuke ära ka hellitanud, sest toidulaua kõrval nurumise on Lucky juba ära õppinud.

Kohati mulle tundub, et ta ei olegi nagu koer, vaid hoopis minu tõeline sõber, kes on koera kehas.

Tagasi üles