/nginx/o/2016/01/12/4870061t1hca85.jpg)
«Emme, kuidas ma tean, et see, mis ma tunnen, on armastus?» uurib plikatirts emalt. «Kui aeg käes, siis sa lihtsalt tead seda.» Sellist vestlust või midagi sarnast tuleb ette paljude laste ja lapsevanemate vahel. Elu on näidanud, et vastus sellele küsimusele ei pruugi selgeks saada ka siis, kui kooselu on proovitud nii mõnegi vale partneriga. Armastus on tõepoolest keeruline teema. Kuidas kirjeldadagi tunnet, mida ei ole võimalik sõnadesse panna?
Doktor Andrea Mathews kirjutab ajakirjas Psychology Today, et teraapiasse pöördunud inimesed on tihti vähemalt osaliselt oma tunnete suhtes ebakindlad ja ei oska eristada, kas nad on päriselt armunud, tunnevad kirge, naudivad mingit fantaasiat või on armunud armumistundesse ja veel palju muudki.
Kuidas siis oma tunnetes kindel olla? Eraldame terad sõkaldest ja vaatame lähemalt, mis tunded ei ole armastus või armumine, et siis seeläbi puhtaid tundeid ära tunda.
Armastus ja armumine
Armumine on alateadlik. See juhtub sinuga, tahad seda või mitte, mis tähendab, et seda ei saa kunstlikult esile kutsuda. Armununa tahad olla võimalikult palju selle inimese läheduses, kelle vastu need tunded on tekkinud. Tema juures olles tunned kõrgendatud õnnetunnet - välja arvatud siis, kui tema tunneb teisiti, siis oled eriti muserdatud ja tunned igatsust. Vastastikuse armumise puhul tunned õndsust, energiatulva ja loomingulisuse tõusu.
Armunud inimene tunneb suurt vajadust olla oma tunnete objekti lähedal, kogeda tema puudutust, saada tema heakskiitu ja vastuarmumist. Armumine erineb armastusest, sest armastades kedagi on soov temaga koos olla palju vähemintensiivsem kui armumise puhul. Armudes on kõik need tunded võimendatud ja selle mõjule on raske vastu panna.
Armumine ja kontrollivajadus
Ebakindel inimene võib tunda suurt külgetõmmet inimese poole, kes tundub talle vajalik. See vajadustunne võib olla nii võimas, et tekitab igatsust - siin on aga võrrandist puudu õnnetunne, mis kaasneb armumisega. Sel juhul väljendatakse aga neid tundeid nii, et saada teise üle kontrolli ja panna teda käituma endale vajalikul moel. Kontrollivajadusega kaasnevad intensiivne armukadedus ja isegi viha. Samas võib olla, et kontrollivajadusega inimene näeb teise võlumisega nii palju vaeva, et jätabki mulje, nagu ta olekski armunud. Tema sisemine kogemus näitab aga tõtt, et need intensiivsed tunded tulenevad soovist kedagi omada, mitte kellegagi koos olemise naudingust.
Armumine ja armukadedus
Millegipärast arvavad paljud, et armunud inimene on armukade. See arusaam on niivõrd tugev, et on ka neid, kes usuvad vastupidist: kui inimene ei ole armukade, ta ei armasta. Armukadedus on aga otseselt seotud ebakindlusega ja sel pole mitte midagi pistmist armumisega. Nagu eelnevalt kirjeldatud, on sagedasti armukadedad need inimesed, kes tahavad teisi oma kontrollile allutada. Nad ei ole armunud.
/nginx/o/2016/01/12/4870063t1h42da.jpg)
Armumine ja hoolitsemine
Paljud tunnevad külgetõmmet nende poole, kelle eest nad saaksid hoolitseda, sest siis tunnevad nad end tähtsa ja vajatuna, nende elul on mõte. Neil võib olla suur vajadus kedagi päästa, aga see ei ole armumine. Pigem on see seotud enesehinnanguprobleemidega, mis on välja arenenud nii-öelda päästja identiteediks, hoolitsevaks emaks.
Armumine ja turvatunde puudus
Armumine sobib tegelikult rohkem enesekindlale inimesele, sest ebakindla jaoks võivad tunded kujuneda liiga intensiivseks, et ta suudaks neid taluda. Armunud inimene tunneb eriti suurt naudingut kellegagi koos olemisest ja seda saadab kõrgendatud seksuaalne pinge. Kui keegi ajab armumise segamini sooviga olla kaitstud, tunneb ta pigem ängi, meeleheidet, hirmu üksi jäämise ees ning seda, et ta ei ole suhtes oluline. Turvatunde puudumine mõjutab ka seksuaalset pinget, mis tähendab, et sel juhul vajab inimene pigem kinnitust, et teine hoolib, mitte tal pole siiras soov teist puudutada ja lasta end puudutada.
Armumine ja silmarõõm
Paljud inimesed tunnevad külgetõmmet populaarsete, atraktiivsete ja võimukate inimeste poole, sest nad usuvad, et selle inimese kõrval olemine mõjutab teiste arvamust neist. Seda kiindumust ajavad armumisega segamini need, kes ei tea, millest enesehinnang tuleb. Nimelt arvavad nad, et see on sõltuvuses millestki välisest. Päris armumine ei ole aga kuidagi seotud väliste asjadega. Pigem on see tugev iha teist inimest paremini tundma õppida ja tema lähedal olla.
Armumine ja fantaasia
Seda on väga raske mõista, sest inimene oskab potentsiaalsele partnerile juurde mõelda oma ideaalarmukese näo ja keha, omadustest rääkimata. Alles aastaid hiljem võib selguda, et välja valitud inimene ei ole üldse see, kelleks me teda kunagi pidasime. Tegu oli fantaasia viljaga, mitte päris inimesega. Seda saab ennetada, kui hakata realistlikult võrdlema oma väljavalitu ja nn ideaalkallima omadusi, kuigi päriselt on seda kahtlemata väga raske teha.
Vastastikune armumine ei garanteeri, et suhtest saab asja. Kooselu toimimiseks on vaja ka sobivust ja suhte hoidmise oskusi mõlemalt partnerilt. Armumine on aga hädavajalik. Suhted on rasked, sest neis näeme me enda kõige sügavamalt peidetud omadusi, nii head, halba kui väga halba. Seetõttu kulub armumine pikaajalise suhte loomiseks väga ära, sest sellest kasvab välja tõeline armastus.