N, 28.09.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Lugeja: ka eestlannad vajavad mõnd valet

Facebook
Comments
Pariisi mannekeen, foto aastast 1958
Pariisi mannekeen, foto aastast 1958 Foto: SCANPIX

Meie eile lõppenud Pariisi ja pariisitaride teemalise lugejamängu lõpetab see mõtlemapanev kiri lugejalt, kes leiab, et stereotüübid võivad olla kunstlikud, kuid neist võib olla nii mõndagi õppida.

Ma pole tegelikult mitte kunagi eriline Pariisi-fanaatik olnud. Millegipärast on jäänud mulje, et seal sajab kogu aeg ja inimesed on konstantses veinivines. Ja et Pariis on alalõpmata paksult turiste täis, kes ummisjalu Eiffeli torni otsa ronida üritavad. Prantslased tunduvad lärmakad ja liiga emotsionaalsed, liiga keevalised ja tormakad võrreldes tüüpilise eestlasega. Kuna mul puudub isiklik kogemus nii Pariisi kui ka selle elanikega, siis on minu arvamus stereotüüpselt kallutatud. Võib ju öelda, et samamoodi üldistav on ka arvamus blondidest, sinisilmsetest, kuid ääretult tuimadest eestlannadest. Kui palju meie hulgas selliseid naisi tegelikult leidub?

Pariis on minu jaoks kuidagi kunstiga seotud. Tundub, nagu oleks iga teine prantslane kunstnik või fotograaf ning iga pariisitar on kindlasti korra oma elu jooksul sattunud kas või pooleldi katmata ihuga lõuendile või fotopaberile. Seda muidugi ülla eesmärgi nimel – valmistada inimestele siirast rõõmu või siis võidelda vähemasti loomade õiguste eest. Pariisitar ei langeks iial labasusteni. Sellise kuvandi on nad endast küll kindlasti loonud ja õigusega ka välja kandnud. Kas siis rõivastega või ilma.

Kohustuslikud riideesemed pariisitari garderoobis on kindlasti barett ja pikk sall, mis on aktsendiks ohtlikult kõhna keha katvale valgele meestelõikega särkpluusile. Ülemine nööp on lohakalt avatud ja üldmulje elegantne. Ei midagi üleliigset, detailideni loomulik. Nii võib minna kuhu iganes, pariisitari hoiak ei tunne piire, kuid ometi ei astu ta neist iial üle. Tema väärtus seisneb elutarkusel, kergelt küünilisel maailmavaatel ja kelmikasmõrkjal huumoril. Pariisitar võib vajadusel olla vägagi särav ja pilkupüüdev, kuid enamjaolt seisneb tema võlu saladus selles enesekindlusest pakatavas kumas, mida kogu olemusest hõõgub. Naine, kes teab oma väärtust ning ning oskab eluturul õiglast hinda küsida. Ilma seejuures suud paotamata.

Pariisitari sundimatu enesekindla ellusuhtumise ja välimuse taga justkui polekski mingit erilist vaeva, see tundub nii eluline, kuid tegelikult on see sisemise küpsuse ja hea planeerimise koostöös saavutatud. Maailmale võib ju jääda illusioon ettekavatsemata ja juhuslikust maitsekusest. Me kõik vajame mõnd sellist valet, ka meie, eestlannad. Arvan, et igal naisel on põhjust olla sisemiselt enesekindlam, et võiks endale peegli ees õiget tooni salli valides öelda: «Minus on midagi.» Sest nii on.

Facebook
Comments

Märksõnad

Tagasi üles