Lugeja: Pariis on linn, kuhu kõik soovivad elus jõuda

Foto: Shutterstock

Sõbranna.ee lugejamängu raames kutsusime teid üles meile kirjutama oma Pariisi-armastusest, sisemisest pariisitarist ja sellest, kuidas ta teie sisemise eestlannaga läbi saab. Lugeja Kadi uneles ja pani kirja, milline on Pariis tema vaimusilmas.

Ahhh!!! Sõna «Pariis» paneb õhkama!

See on linn, kuhu kõik tahavad kordki elus jõuda. Need, kes pole seda veel teinud (sinna kategooriasse kuulun ka mina), kujutavad seda linna kindlasti endale ette paljuski ühtemoodi, paljuski erinevalt.

Mina kujutan nii: linn ärkab. Õhk on täitunud saiakestelõhnaga juba esimeste varajaste inimeste tänavatele saabumise ajaks. Kuigi linn on suur, ei tundu kellegil olevat kuhugi kiire. Mida rohkem ilmub tänavatele inimesi, seda rutemini täituvad välikohvikud inimestega, kes naudivad elu. Juuakse aromaatset kohvi.

Pilk leiab vaid maitsekalt ja huvitavalt riietuvaid ning hämmastavalt heas vormis olevaid inimesi. Kuidas neil küll õnnestub nende saiakeste keskel nii saledaks jääda?!

Rahvas välikohvikutes vaheldub. Iga järgmise nurga taga ootab sind uus imeline hoone või mõni romantiline park. Jalutad läbi surnuaia, kuhu on maetud nii mitmedki kuulsused. Kujutad ette, kuidas oleks ise selles linnas elada ... Hingad kopsud Pariisi täis ja soovid, et see tunne, mida selles linnas viibides koged, ei ununeks iial.

Kui pimedus hakkab saabuma, märkad üha rohkem armunud paare teineteist nautimas ja naudid võimalust olla armunute linnas (sest Pariis mu meelest just seda on).

Tänavavalgustus on romantiline, kusagil taamal näed Eiffeli torni kogu oma hiilguses ja säras. Kohvikute laudadel põlevad  küünlad. Kuuled neist kohvikuist tulevat nõudekõlinat ja jutukõminat.

Ja kui sa raatsid lõpuks läbi öö oma hotelli minna, lükkad akna pärani ja lased Pariisi oma tuppa...