Lugeja otsimas pariisitari endas: iseteadvus, inspiratsioon, vabameelsus

Foto: SCANPIX

Täna lõppeb meie lugejamäng, kus kutsusime teid üles meile kirjutama oma Pariisi-armastusest, sisemisest pariisitarist ja sellest, kuidas ta teie sisemise eestlannaga läbi saab. Siin on Pille mõtisklus, tunded ja meenutused, mis tükkisid pähe mööda Pariisi tänavaid tippides.

Veel on aega teilgi tänase päeva jooksul meile oma mõtisklused teele saata javõite võita menuraamatu «Kuidas olla pariisitar, alati ja kõikjal».

Wannabe parisienne

Tikk-tikk-tikk kajab kontsade metronoom Saint-Germaini bulvaril. See on mu kolmas päev Pariisis ja hakkan harjuma. Olen vabastamas endas ülbet ja iseteadvat naist, samasugust kui need, kes minust möödudes hoolimatult mu õlgu riivavad. Juuksed tuules lehvimas, pikk mantel rõhutamas lohakat elegantsi, mõõdan enesekindlalt maailmalinna munakivisillutist.

Eestis olles ma ei ole selline, aga Pariisi pärast olen välimusega pingutanud. Just nagu Henry IV, kes ütles, et Pariis väärib missat, väärib ka minu välimus hetkel Pariisi. Olen praegu eestlanna Pariisis, meenub Ilmar Raagi samanimeline film. Kuigi ma ei hoolda siin vanainimest ega leia ka ilmselt armastust nagu tolle filmi peategelane … Võtsin lihtsalt nädala, et käia läbi mõned mind huvitavad rajad selles linnas ja leida endas pariisitar.

Näiteks selline nagu Grand Old Lady Jeanne Moreau. Sest tean, et see naine on mu sees olemas. Tean seda juba tollest ajast kui lugesin Simone de Beauvoir’ raamatut «Teine sugupool». Selle raamatu autor lihtsalt ei olekski saanud elada kusagil mujal kui Pariisis. Minu jaoks kajastab SdB kõige kokkuvõtlikumalt pariisi naise olemust. Hetkel olen teel kohvikusse Les Deux Magots – kohta, kus Simone ja tema mees Jean-Paul päevade viisi istusid ja veetsid oma boheemlaseelu. Muide, see paar on Eestiski käinud, 1964. aastal. Samal aastal, mil sündisin mina.

Pariis on boheemlaslike legendide linn ja ka see paar oli legend. Kuigi Simone de Beauvoir’d on peetud feministiks, siis minu meelest ta seda ei olnud, oli lihtsalt iseseisev mõtleja. Kuigi, Jean-Paul Sartre’ kõrval elades oleks iga naine ellujäämise nimel selleks ilmselt muutunud. Loodan, et ka need hoolimatud ja šikid pariisitarid, kes minust mööduvad, ei ole feministid. Sest muidu ma neid veidi kardaksin. Pelgan üldse kõiki –isme ja ei soovi ennast liiga täpselt määratleda. Arvan, et iseteadvus on pariisitarilik joon minus.

Kahe maailmaränduri nimelisest kohvikust väljudes liigun edasi Cafe de Flore’i ja käin ära ka üle tee brasserie Lippis. Ikkagi pean tegema linnukesi: käidud-nähtud-tehtud. Seda aga teha tegelikult ei tahaks, pariisitaridel ei ole tavaliselt kindlaid plaane. Ega nad ise ei käi neis kohvikutes, puha turiste täis siin kõik kohad. Selle üle ei ole muidugi mõtet imestada - see linn väärib avastamist. Mina aga tahaksin öelda, et ma ei ole turist, ma elan siin. Tahaksin olla nagu tavaline pariislanna, kuid tean, et kusagil ootab mind mu kodu, väike Eesti.

Inspiratsiooni otsides

Mööda Saint- Germaini bulvarit edasi tippides meenub André Breton ja tema Nadja. 20. sajandi alguse udune aprill, mil Breton oma muusat otsides samadel tänavatel uitas, ta leidis ja jälle kaotas… Meenub kogu see sürrealistide kamp – Breton, Duchamps, Man Ray, Aragon … Pariisi tänavad olid tollal märksa süngemad kui praegu. Võib-olla on selline mulje tekkinud ka tolle ajastu mustvalgeid fotosid vaadates. Igatahes on kerge uskuda, et romantiline Pariis neid inspireeris! Muidugi ka absint.

Flanöörides jõuan Rue du Cardinal Lemoine tänava maja number 74 juurde. Kusagil siin kärutas Hemingway esimene naine Hadley nende väikest poega. Teel Luxemburgi aeda põrkan läbi ka Rue de Fleurus juurest nende peresõbra Gertrude Steini ja ta armukese Alice Toklase maja juurest. Vabameelsus, ka see on minus olemas! Luksemburgi aia suure tiigi ääres istudes meenub Hemingway ise, kes oma pojale siin ragulkaga lõunasöögiks tuvisid küttis. Mis teha, oli vaene aeg, suured kirjatööd veel kirjutamata. Ameeriklased Stein ja Hemingway hoidsid kokku ja madame andis algajale kirjanikule nii mõnedki õppetunnid ja kasulikud kontaktid.

Mõtlikul ilmel murran krõpskuiva baguette’i küljest suuri lahmakaid ja pistan suhu. Tegelikult lähebki kõht tühjaks ja suundun Montparnasse’i avenüü poole. Ernest oli stammkunde kohvikus Closerie des Lilas. Vaatan sellegi paiga üle.

Tikk-tikk-tikk kajab kontsade metronoom taas Saint- Germaini bulvaril. Sõidan metrooga Clichy väljakule, kus olen üürinud toa pisikesse hotelli Aurora Borealis. Lõpetan päeva Pariisi ühes vanimas kinos Pathé, kus täna näidatakse filmi Violette. Ekraanil elustuvad Simone de Beauvoir ja tema sõprus vähetuntud kirjaniku Violette Leduc’iga. Pariis inspireerib, pariisitarid inspireerivad.