:format(webp)/nginx/o/2016/01/11/4865863t1hdcc2.jpg)
Sõbranna lugejamängu raames kutsusime teid üles meile kirjutama oma Pariisi-armastusest, sisemisest pariisitarist ja sellest, kuidas ta teie sisemise eestlannaga läbi saab. Epp Jalakas ütleb, et tema jaoks on Pariis ühtlasi nii ära- kui kohalolek ning see tunne sai luuletuseks.
***
kiindumus maailmalinna,
mis südameid toidab,
kirglikult lõõmab mu sees.
keegi ei saa seda edasi müüa
või vägisi tükkideks võtta.
vaikiva naeruna kulgen
ladina kvartalis, Louvre’is ja Champs-Élysées’s,
pilkudes peegeldun Seine’ist
kui mõnuga sukeldun tunnetesõtta.
olen uusaja orjatar
sidudes end
ehk liiga tõsiselt tööga.
stampide ahelaist päästab Pariis
mu hinge
ühe unenäoööga.
Artikkel on esmakordselt avaldatud 2016. aastal.