Lugeja: Pariis on korraga ära- kui kohalolek; Pariis päästab stampide ahelaist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/11/4865863t1hdcc2.jpg)
Sõbranna lugejamängu raames kutsusime teid üles meile kirjutama oma Pariisi-armastusest, sisemisest pariisitarist ja sellest, kuidas ta teie sisemise eestlannaga läbi saab. Epp Jalakas ütleb, et tema jaoks on Pariis ühtlasi nii ära- kui kohalolek ning see tunne sai luuletuseks.
***
kiindumus maailmalinna,
mis südameid toidab,
kirglikult lõõmab mu sees.
keegi ei saa seda edasi müüa
või vägisi tükkideks võtta.
vaikiva naeruna kulgen
ladina kvartalis, Louvre’is ja Champs-Élysées’s,
pilkudes peegeldun Seine’ist
kui mõnuga sukeldun tunnetesõtta.
olen uusaja orjatar
sidudes end
ehk liiga tõsiselt tööga.
stampide ahelaist päästab Pariis
mu hinge
ühe unenäoööga.
Artikkel on esmakordselt avaldatud 2016. aastal.