Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Miks meile tundub, et aeg möödub aina kiiremini

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Dagmar Lamp
Copy
Foto: SCANPIX

Kas mäletate, kuidas lapsepõlves tundus suvevaheaeg nii pikk, justkui mahuks neisse kuudesse mitu aastat? Nüüd aga lähevad aastad mööda nii kiiresti, et tundub, nagu oleks tegu vaid kuudega. Miks see nii on?

Mõnede uuringute kohaselt tajume me aega vanemaks saades teistmoodi. Näiteks arvatakse, et meie ajatunnetus ajaga kiireneb, kuna meie ajudes väheneb dopamiinitootmine ja see mõjutab meie sisemist kella. Teised arvavad põhjuseks, et vanemaks saades on meil aina vähem emotsionaalselt erutavaid elamusi – esimesed suudlused, esimesed puhkused, esimesed koolipäevad jne.

Vähenenud emotsionaalne intensiivsus tähendab, et me elame aina suurema osa ajast autopiloodil, selgitab Higher Perspective. Igapäevane töölkäimine, kokkamine, muud täiskasvanuelu aspektid – me oleme nendega harjunud ja tegutseme pikemalt mõtlemata, seega lendavad ka päevad märkamatumalt mööda.

On olemas ka nähtus, mida nimetatakse forward telescoping. See tähendab, et me arvame, et meie kõige olulisemad sündmused on jäänud seljataha – vanemate kaotus, laste sünd, ülikooli lõpetamine. Seetõttu meile tundub kooli kokkutulekule minnes, et viimased kümme aastat on möödunud linnutiivul.

Kõige mõjukam on aga Paul Janeti proportsiooniteooria, mis selgitab, et vanemaks saades iga ajaühik moodustab meie elatud elust väiksema murdosa. 10aastase lapse jaoks on üks aasta kümnendik tema elust, 30aastase inimese jaoks moodustab aga aasta vaid 1/30 tervest elatud elust, mistõttu tundub see ka ebaolulisem ja möödub justkui kiiremini.

Tagasi üles