Advokaadi hea nõu lastega peredele: mis on perelepitus?

Lahutus. Foto: Vida Press

Advokaadibüroo Concordia perekonnaõiguse advokaat ja perelepitaja Helen Hääl toob ajakirjas Märka Last selgust perelepituse olemuse kohta ning aitab mõista perelepituse sisu, tähtsust ja kohaldamist Eestis.

Loodan siiralt, et perelepitusse pöördutakse tulevikus aktiivsemalt ning perekonnaõiguslikest probleemidest tulenevaid probleeme proovitakse lahendada just perelepitaja abiga, vältides selliselt koormavat kohtumenetlust. Koormav on vanemate vaheline kohtumenetlus just eelkõige lastele, kuid lapsed on paraku kõige haavatavamad ning nõrgemad.

Mis on siis perelepitus?

Kas perelepitus on riius olevate abikaasade, elukaaslaste, vanemate-laste, teiste pereliikmete lepitamine, nende suhte taasloomine ja pereelu taastamine?

Kuigi enamus juhtudel arvatakse just nii, et perelepitus on kas suhte remontimine ning lahkuläinud osapoolte tagasi kokkuviimine, on perelepituse termin tegelikult eksitav. 

Paljude klientide esmane reaktsioon perelepitusse suunamisel väljendub imestuses «selle inimesega ma küll leppida ei soovi!» Tegelikult on perelepituse sisu ja eesmärk veidi teistsugune.

Perelepitus on inglise keeles mediation, mis tähendab tõlkes «vahendus» – mediaator kui vahendaja. Võib öelda, et mediaatori tõlge eesti keelde on eksitav ning ebaselge.

Perelepitaja on tegelikult vahendaja, kes aitab vaidlevaid osapooli omavahel rääkima ja muresid arutama ning jõudma seeläbi kompromissile või kokkuleppele. Perelepitaja ei langeta otsuseid, ei lahenda osapoolte probleeme, vaid üksnes aitab osapooli lahenduste leidmisel.

Teine ebaõige tõlgendus perelepitaja olemusest on perelepitaja segaminiajamine pereterapeudiga.

Pereteraapia on protsess, teraapia liik, mille käigus terapeut tegeleb perekonna ja selle probleemidega. 

Süsteemne pereteraapia ütleb, et pere on tervik, mis koosneb allsüsteemidest: laste ja vanemate allsüsteemist ning seetõttu tegeleb pereterapeut perekonna kui tervikuga.

Kolmas eraldi mõiste on veel perenõustamine - kui pereteraapiat ja perelepitust ei saa läbi viia ainult ühe isikuga, siin peab olema kolmepoolne koostöö – lepitaja ja lepitatavad, siis perenõustamist saab teha nii tervele perele kui ka vajadusele vaid ühele isikule. Ka ainult ühe pereliikme nõustamisest võib abi olla tervele perekonnale. 

Pereteraapia ja perenõustamine on üldiselt vajalik selleks, et aidata perel koos püsida, perelepitus seevastu tegeleb paaridega alates lahkuminekujärgselt ning aitab lahendada tüliküsimusi, mis kõige sagedamini puudutavad laste elukorraldust peale vanemate lahkuminekut. 

Enamlevinud vaidlusküsimused perelepituses on laste hooldamise ning nende kasvatamisega seonduvad küsimused, laste ülalpidamiskokkulepetega seonduvad küsimused, laste elukoha ning muu elukorraldusega seonduvad küsimused (näiteks laste tulevane lasteaed, kool, hobid) pärast vanemate lahku kolimist, ühisvara jagamisega seonduvad küsimused pärast abielulahutust, laste edasist suhtlemist vanavanematega ning kõikvõimalikud muud lahutuse ja lahku elama asumisega seonduvad küsimused. 

Perelepitusse võib tulla ise, ent sinna võib saata ka näiteks kohtumäärusega.

Seega - perelepitus on vahendus, mis aitab leida tüliküsimustes konsensust, keskendudes eelkõige laste huvidele ja vajadustele.

Perelepituse käigus toetab lepitaja erapooletu kolmanda osapoolena erimeelseid partnereid. Perelepituses keskendutakse probleemide lahendamisele, ei otsita süüdlast ega lahata minevikusündmuseid, vaid keskendutakse tulevikule.

Lepitusprotsessi eesmärgiks ei ole mitte niivõrd äraleppimine, kuivõrd just toimivate kokkulepete sõlmimine.

Perelepitus on mujal Euroopas väga levinud viis lahendada perekondlikke erimeelsusi kohtuväliselt. Perelepitusse pöördutakse kas kohtueelselt, vabatahtlikult või kohtumäärusega, kohtumenetluse raames. Perelepitus aitab parandada suhteid osapoolte (lahutavate abikaasade, lastevanemate, endiste elukaaslaste) vahel, tagab suurema rahuolu saavutatud kokkulepete osas. Kindlasti on perelepituse protsessi raames osapoolte vahel saavutatud kokkuleppe täitmine tõhusam kui mis iganes kohtuotsuse-  või määrusega paikapandud elukorraldus. Perelepitus on kiirem viis lahenduse leidmisel kui kohtumenetlus ning lisaks ajakokkuhoiule ka rahaliselt soodsam lahendusviis kui kohtumenetlus. 

Perelepituse sobivuse otsustamisel mängivad väga olulist rolli psühholoogilised tegurid (nt lepitatavate poolte psüühiline seisund, võimalik poolte­vaheline vägivald, sh vaimne vägivald jne). Perelepitus ei sobi koduvägivalla juhtumite puhul, kus üks osapooltest on olnud lähisuhtevägivalla ohver ja kannatanud vaimse või füüsilise vägivalla all ning teine osapool on olnud domineerival positsioonil. Perelepitus eeldab võrdseid osapooli, kes otsivad lepitaja abiga oma küsimustele lahendusi, perelepitus peab alati olema vabatahtlik ning perelepituses peavad olema tagatud mõlema osaleva poole õigused võrdselt. 

Perelepituses ei toimu paarisuhte taastamist, kui osalejad seda just ise ei soovi. Perelepitus ei ole teraapia ega juriidiline nõustamine. Kui lepitaja näeb, et osapoolte suhe ei ole veel läbi, et on võimalik suhte taastamine, peaks lepitaja suunama pooled pereteraapiasse või vastava kvalifikatsiooni omamisel ise osutama teraapia teenust.

Lepitajate ühingu kodulehel kutsutakse üles tulema perelepitusse kui on probleeme laste elukorraldusega, millele omavahel lahendust ei leita, kui on soov vanematena kokku leppida, lähtudes oma laste huvidest ja vajadustest, kui soovitakse säilitada võimalikult head omavahelised suhted ka lahus elades ja kui soovitakse vältida kohtuvaidlusi ja sellega seotud kulusid.

Perelepituse eesmärk on lapse huvisid arvestavad ja koostööl põhinevad vanemlikud suhted.

Perelepitaja on seega kokkuvõtvalt erialase ettevalmistusega erapooletu spetsialist, kes vahendab eriarvamusel olevate lapsevanemate omavahelist suhtlust, mille raames osalejad on meelestatud kokkuleppe saavutamisele ning soovivad ühiste laste nimel leida lahenduse tuleviku osas, so peale lahkuminekut. 

Perelepitus on õnnestunud, kui see lõpeb poolte vahel saavutatud kokkuleppega.  

Perelepitus kohtumenetluses

Pereasjades soodustab lepitusmenetluse rakendamist ennekõike tsiviilkohtumenetluse seadustik. Menetlusseadustikus on üldine vaidluse kokkuleppel lahendamist soodustav säte, mis suunab ja lausa kohustab kohut pooli lepitama ja kompromissi omal algatusel välja pakkuma. Spetsiifilisemalt last puudutavas menetluses peab kohus nii vara kui võimalik ja igas menetlusstaadiumis püüdma suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama. Kohus peab asjaosalised võimalikult aegsasti ära kuulama ja juhtima nende tähelepanu võimalusele kasutada perenõustaja abi eelkõige ühise seisukoha kujundamiseks lapse hooldamise ja tema eest vastutamise kohta.

Konkreetselt perelepitust puudutavad reeglid on samuti menetlusseadustikus sätestatud ning nende esmane eesmärk on saavutada lapsega suhtlemist korraldava kohtumääruse või notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud kokkuleppe nõuetekohane täitmine. Lepitusmenetlust alustatakse, kui vanem teatab kohtule, et teine vanem rikub lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust või raskendab selle täitmist. Lepitamiseks võib kohus kui lepitus­organ kutsuda vanemad enda juurde last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks. Kohus arutab vanematega lapsega suhtlemise võimatuse tagajärgi lapse heaolule ja juhib tähelepanu võimalikele sunnivahenditele, millega määrust täitma sundida, ja suhtlemis­õiguse kitsendamise või äravõtmise võimalusele, samuti võimalusele lasta end nõustada perenõustajal. Kohus peab püüdma saavutada vanemate kokku­leppe lapsega suhtlemise kohta ning sunnimeetmeid ei ole võimalik kohaldada, menetlusosaliste õiguste sisu muuta ega kitsendada ilma lepitusmenetlust korraldamata ning ilma kohtumääruseta, mis tunnistab lepitus­menetluse ebaõnnestunuks.

Riigikohus on öelnud, et kohus on vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmisel tekkinud probleemide korral lepitusorgan, kes peab lepitama vanemaid lapsega suhtlemisel tekkinud probleemide lahendamisel ja aitama leida lahendusi kohtumääruse vabatahtlikuks täitmiseks ning lapsega suhtlemise edasiseks korraldamiseks.

Kohus võib kohustada vanemaid osalema kohtuvälises lepitus­menetluses juhul, kui vanemad vaidlevad kohtus vanema õiguste määramise või lapsega suhtlemise korraldamise üle.

Kohus võib ise läbi viia lepitusmenetlust ja arutama vanemate lepitamiseks vanematega lapsega suhtlemise võimatuse tagajärgi lapse heaolule ja juhtima tähelepanu võimalikele sunnivahenditele määrust täitma sundimiseks, samuti suhtlemisõiguse kitsendamise või äravõtmise võimalusele, aga ka võimalusele lasta end nõustada perenõustajal. Eelkõige peab kohus vanemaid lepitades püüdma saavutada vanemate kokku­lepet lapsega suhtlemise kohta.

Oluline on lepitusprotsessi vabatahtlikkus kõikide osaliste jaoks, poolte sõltumatus, neutraalsus ning konfidentsiaalsus. 

Väga oluline on siinkohal välja tuua lepitusprotsessi olulisus lapse heaolu toetamisel. Lapse jaoks on oluline, et vanemad omavahel konstruktiivselt ja tasakaalukalt suhtleksid ning leiaksid ühised parimad lahendused lapse elukorralduse jaoks.

Loodan siiralt, et perelepitus leiab kohaldamist aina enam, usun siiralt perelepituse edukusse ning toimimisse ning kutsun üles lapsevanemaid võimalusel vältima koormavat kohtumenetlust ning pöörduma eelkõige perelepitaja juurde. Las kohtumenetlus jääda viimaseks teeks, kui kõik eelnevad lahenduskatsed on ebaõnnestunud. Kohtumenetlus on lastele koormav. Kohtumenetluses (hooldusõiguse, suhtlusõiguse vaidlused) ei jää kahjuks ka lapsed puutumata, sest menetlusse kaasatud eeskosteasutused (lastekaitsespetsialistid, sotsiaaltöötajad) ning lapsele riigi õigusabi korras määratud  advokaat on kohustatud ka lapse ära kuulama ning lapse huvides on teda sellest kõigest säästa. Lapse kaitsmise ülesanne on eelkõige ikka tema enda vanematel.

Head lepitamist!