Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Lugeja koduperenaistest: tööl käia on tõesti lihtsam, siis sa justkui ei vastuta enam oma elu eest

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Dagmar Lamp, Lugeja kiri
Copy
Artikli foto
Foto: SCANPIX

Meie kolumnist Marin kirjutas mõni aeg tagasi koduperenaiseks olemisest ning eile avaldasime lugejakirja, mis sellele vastuseks tuli. Täna avaldab oma mõtteid sel teemal veel üks meie lugeja.

Tahtsin ka koduseks olemise osas sõna sekka öelda.

Mina pole klassikalises mõttes kodune olnud. Selles mõttes, et ei peakski tööl käima. Aga elu jooksul on (õnneks!) ka neid perioode ette tulnud, kus olen pikemalt kodus olnud. Lapsega kodus, töötu, lihtsalt pausil (jah, juhtus ka nii).

Arvan, et kodus olemine võib olla üsna suur väljakutse.

Me elame ühiskonnas, kus tööl käimine on norm nii meeste kui naiste jaoks. Me lausa identifitseerime ennast töö kaudu. 

Mulle läks väga hinge, kui üks klassiõde klassikokkutulekul mainis, et meil (ehk Lääne ühiskonnas) ollakse harjunud, et küsimusele «Kes sa oled?» vastatakse ametinimetusega.

See pole aga igas kultuuris nii. Mõnes kultuuris on olulisem ikka see, kes sa inimesena oled.

Mulle tuleb see märkus pidevalt meelde. Kusjuures see klassiõde ise oli väga eduka karjääriga naine.

Me oleme kuidagi nii veendunud töö vajalikkuses, et ei oskagi teistmoodi mõelda. Kindlasti on palju neid, kelle jaoks töö on väga meeldiv, kutsumus südame ja hinge jaoks. Suurem osa käib tööl siiski vajadusest. Vaadates, mis tööd on ilmas vaja ära teha – ma ei pea küll võimalikukski, et iga töö saaks kellegi unistus olla. Paljud tööd tuleb lihtsalt ära teha.

Ja raha on elamiseks tarvis. Nii me siis töötamegi.

Ma olen sageli pigem mõelnud, et miks naised nii vähe koduseks jäävad. Tean küllalt naisi, kes raha pärast tööl käima ei peaks ja oma tööd ka ei armasta. Koju jääda paljud siiski ei julge.

Ilmselt loeb siin abikaasa suhtumine, aga veel rohkm ühiskondlik suhtumine. Teised hakkavad küsima, mida sa siis teed ja polegi midagi vastata! Lisaks veel hirm tuleviku ees.

Miks kodune olemine väljakutse on?

Ja nüüd siis ka sellest, miks kodune olemine võib olla väljakutse.

Just sellepärast, et me ei oska olla ilma tööta. See on lihtsalt peas kinni. Me oleme nii harjunud, et meile on antud ette, mida tegema peame. Me ei suudagi enam ise ennast millekski motiveerida. Veel hullem – paljudel polegi mingit sihti silme ees. 

Ja ma olen seda ka omal nahal kogenud. Tööl käia on selles mõttes tõesti lihtsam, et sina siis justkui enam ei vastuta oma elu eest. Töö täidab enamiku ajast niikuinii. Töö eest saab raha – järelikult on eesmärk olemas. Kui midagi ei meeldi, saab kiruda ülemust või tööinimese elu üldse.

Kui oled kodus... Keda sa siis süüdistad, kui on paha tuju ja elu ei edene?

Kodusolekuperioodidel on ka minult küsitud, mida ma kodus teen. Minuga on nii, et koduperenaine ei viitsi ma kahjuks üldse olla. Ma ei ole suur kokkaja. Koristamist jms teen ikka kohustusest. Telekat vaadata ja netis istuda ka ei viitsi.

Kõige rohkem meeldib mulle olla kodust väljas värskes õhus. Noh, ja kodus ei saa ikkagi midagi tehtud.

Lisaks on mul alati olnud väga palju tööväliseid hobisid. Ma pean tunnistama, et nendega on ka nii, et kui aega pole, siis unistad, et küll teeks. Ja kui aega järsku on, siis ei viitsigi! Lihtsalt ei viitsi.

Nii see inimene on – ise ka ei tea, mida tahab. Kindlasti ei taha seda, mida saab.

Võib-olla peaksime elus siiski rohkem sellele mõtlema, kes me inimesena oleme, mitte sellele, mis meie amet on. Võib-olla läheb elu siis selgemaks ja lihtsamaks.

Ja veel. Arvan, et kui kodused inimesed igavust kurdavad, on see küll lausa patt. Inimene on ju ise oma õnne sepp. Mõtle midagi välja! Ja kui ei oska midagi välja mõelda... no siis tuleb vist tõesti jälle tööle minna. Siis saab vähemalt töö üle kurta.

Tagasi üles