Karjäärinõustaja soovitab: kuidas kirjutada head resümeed

Foto: SCANPIX

5. jaanuaril avaldasime lugejakirja, kus üks 41-aastane naislugeja rääkis oma kogemustest ja leidis, et tööotsing võib olla üsna pikk ning tüütu protsess. Sellest kirjast ajendatult pöördus meie poole Katrin Koort, kes on viimased aastad töötanud karjäärinõustaja ja värbajana. Ta selgitab, mida värbajad ja tööandjad resümeesid lugedes oluliseks peavad. 

Kasutan sõna resümee, mitte CV (Curriculum Vitae), kuna Põhja-Ameerikas kasutatakse resümeesid laialdasemalt ning toetun peamiselt Põhja-Ameerika standarditele, mis on järk-järgult jõudmas ka Euroopasse ning mujale. Resümee on kokkuvõtlikult öeldes CV lühiversioon, mis on kronoloogiliselt üles ehitatud ning tavaliselt 1-2 lehekülge pikk. CV on aga detailsem kirjeldus kandidaadi akadeemilisest tagapõhjast ning töökogemustest. CVdes kasutatakse lühikeste loetelude asemel pikemaid lauseid, kirjeldusi ja paragrahve ning vabamat kirjutamise stiili. CV pikkus võib ulatuda 3-4 leheküljeni.

Kuna tänapäeval ei veeda värbajad ja tööandjad enam pikalt aega elulugude läbi lugemisele (keskmiselt kulutatakse 30 sekundit CV/resümee ülevaatamiseks), eelistatakse resümeesid, kust saaks kiiresti kogu olulise informatsiooni kandidaadi kohta.

Panen kirja mõned näited, mida Põhja-Ameerika resümeedesse ei lisata: kandideerija vanus, sugu, perekondlik staatus, aadress, hobid ja pilt endast. Sama formaati võib kasutada Eesti resümeedes (kuigi Eesti nimede puhul on tihti selge, kas on tegemist naissoost või meessoost kandidaadiga). Põhjus, miks antud andmeid ei avaldata, on järgmine – inimesed ei soovi sattuda diskrimineerimise ohvriks. 

Vanus – inimese oskust tööd teha peaks määrama tema haridus ning kogemus.

Sugu – inimese sugu ei tohiks määrata tema töövõimet või sobivust teatud ametile (Ameerikas ja Kanadas kasutatakse tihti nn võimete testi, kui on kehtestatud kindlad normid, millele töötaja peab vastama).

Perekondlik staatus – kas mind värvati, kuna olen vallaline/lahutatud vms? Mõned koolitajad arvavad isegi, et kui kandidaat ise võtab perekonna jututeemaks, siis peaks teda kohe katkestama ja jutu teisele teemale viima (tööandjad kardavad diskrimineerimise kohtuasju).

Kui tööandja on kehtestanud tööaja, siis ei tohiks olla oluline, kas töötaja tuleb tööle 5 või 500 km kauguselt – peaasi, et töötaja on alati õigel ajal tööl (kui see on nõue). Samuti ei tohiks piirkonna reputatsioon olla määravaks, miks inimest töökohale ei eelistatud (nt kriminaalne linnaosa).

1970. ja 1980. aastatel lisati Põhja-Ameerika resümeedesse hobid, mida värbajad tihti eelistasid, et juttu alustada/arendada (nn small talk). Tänapäeval on populaarne küsida ilma kohta (ohutu jututeema) vms.

Olen pannud tähele, et Eestis on samuti loobutud resümeedesse fotode lisamisest (kui ei kandideerita modelliagentuuri või stjuardessiks). Enamik värbajaid otsivad aga tihti lisateavet kandideerija kohta Internetist. Seega tuleks tähelepanu pöörata oma LinkedIni, Facebooki, Twitteri ja teistele internetilehekülgedele, kust võib sinu kohta lisateavet leida. Isegi aastaid tagasi kirjutatud kommentaar sõbra internetilehel võib saada saatuslikuks, kui on tegemist negatiivse või solvava ütlusega. Tööandjad eelistavad positiivse ellusuhtumisega töötajaid.

Mida siis resümeesse kirjutada?

Kõik see, mis antud tööandjale professionaalselt muljet võib avaldada. Kui kogemusi napib, siis tuleks alustada õpingutest. Kui on aga aastatepikkused kogemused, siis kindlasti ametitest.

Õpingute puhul on kõige olulisem valdkond, mida õpiti, kraad, mis omandati ja missugusest institutsioonist. Kui õpingud on mingil põhjusel jäänud lõpetamata, siis selle asemel, et kirjutada «ei viitsinud» vms võib näiteks kirja panna «edukalt lõpetanud 3 aastat (4 aastat kestvast programmist)».

Töökogemusi kronoloogiliselt kirja pannes on üldiselt kõige tähtsam amet ning seejärel tööandja ametlik nimi. Kui aga tööandja nimi avaldab lugejale suuremat muljet, siis kindlasti alustada ettevõtte nimega ja seejärel ametinimetusega (sama formaati tuleks järgida iga töökohta mainides). Näiteks: Eesti Vabariigi Presidendi Kantselei, teenindaja. Või: nõunik, Lihula Vallamaja. Esimese näite puhul on tegemist madalama kvalifikatsiooniga töökohaga, kuid institutsiooni reputatsioon ning kõrged nõudmised eeldavad, et isik (ja tema perekonnaliikmed) on läbinud edukalt taustauuringud ning on tõenäoliselt konkureerinud suurema hulga kandidaatidega kui nõunik, kes töötab väga väikeses asukohas.

Töökohtade puhul on oluline kirja panna tööülesannete lühikirjeldus/saavutused (punktidega eraldatud lühike paragrahv). Tööülesannetest/saavutustest kirjutades peaks kindlasti alustama kõige olulisemast. 

Rahvusvaheliste resümeede puhul on oluline kirja panna ka riigid, kus haridus/kogemus on omandatud, ning loomulikult tuleb nii haridus kui töökogemus järjestada kronoloogilisse järjekorda, alustades kõige hilisemast.

Väga oluline on loetavus. Grammatikavigade vältimiseks on kõige parem lasta resümee kellelgi teisel üle vaadata enne, kui saadad selle ära, ja kindlasti tuleks vältida liigset informatsiooni. Hoiduda võiks ka värviliste tähtede ja värvide kasutamisest (kui ei kandideerita ilusalongi või kunstikooli).

Oluline on hoida sama formaati – tähtede kuju ja suurus ei tohiks erineda, välja arvatud alapealkirjades (Nt HARIDUS, TÖÖKOGEMUS).

Mõned soovitused

Kõige olulisem on teha kindlaks, et resümee vastab töökuulutuses kirjeldatud ootustele. Suuremad rahvusvahelised firmad kasutavad tihti programme, mis resümeesid automaatselt analüüsivad, otsides sõnade vastavust resümeedes, mida on töökuulutuses mainitud. See ei tähenda loomulikult, et peaks kopeerima kõiki sõnu, mida on töökuulutuses mainitud. Väga oluline on analüüsida, mida peetakse oluliseks – tavaliselt alustatakse loetelu olulisemate oskuste nimetamisest, samuti võiks tähelepanu pöörata sellele, kas mõnda oskust, isikuomadust vm on töökuulutuses mainitud rohkem kui üks kord. Vastavalt sellele tuleks vormida resümee. Kui oled kasutanud oma resümees ja kaaskirjas enamikke võtmesõnu, mida on töökuulutuses mainitud, proovi järjestada informatsioon nii, et need võtmesõnad oleksid loetelude/paragrahvide alguses.

Lisaks haridusele ja töökogemusele võib lisada saavutused, konverentsid, kus osaletud, väljaanded, keeleoskus (kui inimene räägib väga heal tasemel kaht või rohkemat keelt), professionaalsed kursused (võib eraldada haridusest, kui loetelu on pikk) jm.

Nagu mainitud, võiks resümee pikkus olla 1-2 lehekülge (olenevalt haridusest ja kogemustest). Olen lugenud ka keskkoolilõpetaja 5-leheküljelist resümeed ja rahvusvahelise diplomaadi 1-leheküljelist resümeed. (Keskkoolilõpetaja resümee ei tohiks sisaldada õppeainete loetelu.)

Isikuomaduste kirjeldamine võiks olla minimaalne, kuna tööandja ei saa neid resümeed lugedes hinnata ega võrrelda (kui töökuulutuses on mainitud olulised isikuomadused, siis tuleks need kindlasti resümeesse kirjutada, kui tunned, et need kirjeldavad sind).

Kas piisab ainult resümeest?

Kindlasti mitte. Tööandjad on tunnistanud, et on automaatselt kustutanud kandideerijate e-kirjad, kes on saatnud ainult oma resümee ja läbi vaadanud ainult kaaskirjadega saadetud resümeed (need tööandjad loomulikult saavad sadu resümeesid). 

Resümee ja kaaskiri on väga olulised ametlikult välja kuulutatud ametipositsioonile kandideerides, kuid loomulikult võib ka iseseisvalt kasutada palju erinevaid tööotsimise strateegiaid (mida võib väga pikalt kirjeldada).

Oluline on meeles pidada, et värbamisprotsess on elimineerimisprotsess – värbajad, kes saavad palju resümeesid, otsivad alati põhjust sind välja jätta. Sellepärast ei tohiks kindlasti endasse usku kaotada. Oluline on välja töötada hea resümee, mis tuleks üle vaadata ja vajaduse korral veidi muuta iga kord, kui kandideerid uuele töökohale.