Lugeja kirjutab: lollid naised saavad vähemalt koduperenaised olla...

Foto: Caro / Scanpix

Vastuseks Marini kodustest naistest pajatavale kolumnile kirjutas meile lugeja Kristel, et rääkida oma, koduse naise vaatenurgast.

Tõepoolest võiks küsida: «Mida teevad koduperenaised päevad otsa?» Eks neidki ole erinevat tüüpi ja oma elu jooksul olen näinud tegelikult väga palju koduperenaisi, kuid kirjutada saan ainult siiski endast.

Koduperenaine olin rohkem olude tõttu kui sellise soovi ajel. See ei olnud minu ambitsioon, kuid minu lugu on selline. Pärast lapsesaamist jäin koduseks ja nii see tööta aeg muudkui venis ja venis. Soov tööle minna oli küll, ent eneseusk oli täielikult vankuma löönud. Vanale tööle naasta ei tahtnud ning kui tahad uut eriala proovida, siis ilma kogemuseta niisama lihtsalt «kandideeri»-nupu vajutamisest ei piisa, eriti kui tahad proovida midagi, mida sa varem üldse teinud ei ole.

Seega olingi koduperenaine. Midagi erakordset minu päevadesse ei mahtunud, võiks öelda. Hommikul tõused üles, saadad lapse lastaeda, tuled koju. Siis võid oma aega sisutada nii, nagu soovid. Tavaliselt tegin trenni või kui üldse millekski tuju polnud, läksin lihtsalt uuesti magama. See oli siiski õnneks harvematel juhtudel.

Ka neil olla ambitsioone või tööl käimise soovi, kuid seda ei pruugi olla lihtne teostada, sest tööandja vaatab CV-st ennekõike ikka töökogemust ja mitte seda koduperenaise oma.

Koduperenaise eluvorm riigis täiesti normaalne

Edasi läks päevarütm omasoodu. Nautisin endale hommikusöögi tegemist ja üksi rahus söömist, kusagile polnud ju kiiret. Asjatoimetusi võis sättida nii, nagu tuju oli. Võis ette tulla poes käimist või koristamist, lugemist või netis surfamist.

Ka sõpradega kohtumist, sest mul oli teisigi tuttavaid koduperenaisi. Elasin riigis, kus see oli päris tavaline nähtus ja seetõttu oli säärane eluvorm ka täiesti normaalne. Kui laps juba poole päeva peal lasteaiast tuli, läks söögitegemiseks, lapse huviringi viimiseks, õhtuseks toimetamiseks. Sekka väljaskäimised ja oligi päev õhtul. Päevad nägid ikkagi suhteliselt sarnased välja.

Töö otsimine ei olnud üldse lootustandev, sest tolles riigis liikus töö peamiselt tutvuste kaudu (nagu ta kipub olema), nii et mingit erilist töösaamise võimalust seetõttu ei olnudki. Kuna tuttavaid oli loetud arv ja uksele suvaliselt koputama ei tihanud ka minna, siis olingi kodune.

Süümepiinad muidugi olid, kui teised oma päeva väljaspool kodu teostasid. Olin lihtsalt juba käega löönud ja lootuse kaotanud, nii et lihtsalt võtsingi seda kui paratamatust, et ju ma siis paremaks ei kõlbagi kui söögitegemiseks ja tubade koristamiseks.

Lollid naised saavad vähemalt koduperenaised olla, oli minu uueks motoks, kui keegi oleks küsinud, miks ma ei tööta. Eneseusust polnud grammigi järel ja nii ma siis vindusingi, tiirutades nagu loom puuris, kes ihkab tegelikult vabadusse, aga ei tea, kuidas sinna pääseda. Sekka argised tegevused ja nii see aeg läks.

Koduperenaiste salajased ambitsioonid

Tõsiasi on see, et kui juba pikalt oled kodune olnud, siis läheb tegelikult töö leidmine päev-päevalt raskemaks, sest CV-st ei vaata peale suure tühjuse enam midagi vastu.

Kindlasti on naisi, kes on selle variandi ise teadlikult valinud ja hea meelega ka ongi selles rollis. Mina oleks siiski hea meelega ka väljaspool kodu kasulik olnud. Minu puhul selle rolliga rahulolu ei olnud, ehkki majanduslikult olin küll kindlustatud. See, et sa kodu korras hoiad ja lapse eest hoolitsed, ei ole päris piisav ka mulle.

Ma julgeks isegi öelda, et ehkki koduperenaised teistele ei kurda oma rahulolematust, võib ka neil olla ambitsioone või tööl käimise soovi, kuid seda ei pruugi olla lihtne teostada, sest tööandja vaatab CV-st ennekõike ikka töökogemust ja mitte seda koduperenaise oma.