Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Lugeja kirjutab: miks me kasvatame erinevast soost lapsi erinevalt?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Dagmar Lamp
Copy
Artikli foto
Foto: SCANPIX

Meile kirjutas lugeja Reet, kes vaatas enda ümber ringi ja jäi mõttesse: miks me kohtleme erinevast soost lapsi erinevalt?

Lugedes sellest, kui kriitilised on naised enda suhtes, läksid mu mõtted sellele, kui erinevalt me lapsi kasvatame. Sageli tuleb see erinevus lapse soost. Kas olete tähele pannud, kui erinevad võivad olla ühe pere lapsed? Iseloom mängib siin muidugi oma osa.

Kas olete aga tähele pannud, kui erinevalt mõned vanemad oma lapsi kohtlevad? Ühe pere lapsed kasvatatakse sageli väga erinevalt. Ka antakse neile sageli erinevas koguses hoolt ja armastust.

Ajad on muutunud, kuid kasvatuse mõistes järgime paljuski tahtmatult sama kasvatust, mida ise saime.

Minul vendi pole, olen naine. Paljud minu sõbrannad, kellel on vennad, on saanud palju karmima kasvatuse kui nende pere poisid. Tean mitut peret, kus tütar peab tegema kõiki majapidamistöid, ei tohi käia pidudel ja temalt eeldatakse, et ta saab ise kõigega hakkama.

Kõik väidetavalt selleks, et ta hukka ei läheks ja korralikuks naiseks kasvaks. Sama pere poeg ei pea kodus sõna otseses mõttes midagi tegema. Loomulikult võib ta pidudel käia ja isegi lollusi teha. Põhjenduseks see, et mehed ongi sellised.

Millegipärast saab poeg ka kogu hoolitsuse ja armastuse. Tütar kuuleb aga kogu aeg kriitikat.

Mul on raske mõista, miks emad, kel on loru mees, kasvatavad täpselt samas vaimus ka oma poega.

Teisalt on neid raske süüdistada. Võib arvata, kui raske on emal, kes poja kasvatamisel peab üksi toime tulema. Ja sisuliselt kasvatavad paljud emad poegi üksi ka siis, kui isa kodus olemas.

Aga tüdrukud? Miks tahavad emad, kel endal elu raske, et nende tütre elu oleks sama raske? Millegipärast arvatakse, et kui inimene lapsest saadik raskusi kannatab, saab ta hiljem paremini eluga hakkama.

See pole sugugi tõsi. Pigem inimene väsib ja kibestub ega loodagi elult midagi head. Lootuse kaotanud inimene on aga õnnetu inimene.

Ma olen täiesti kindel, et ka tänapäeval kritiseeritakse rohkem tütreid kui poegi. Nii kritiseerivad naised täiskasvanuna end ise edasi. Ja paljud naised kuulevad isegi täiskasvanuna edasi oma vanemate kriitikat.

Loodan, et see kõik paraneb ajaga. Moodsates peredes pole õnneks enam kõik ema õlul. Mina isiklikult tahaks lapsevanematele soovitada, et nad mõnikord mõtleksid sellele, kuidas nad lastel vahet teevad. Kõige parem lapsevanem vähemalt püüab olla õiglane oma laste suhtes.

Keegi pole öelnud, et see kerge peab olema.

Tagasi üles