Lugeja kirjutab: töö leidmine 41-aastaselt – võimatu missioon?

Foto: SCANPIX

Naisteportaalile saatis kirja Karin, kes kirjutab sellest, et 41-aastaselt polegi kuigi kerge tööd leida. 

Olen 41-aastane naine, suvel saan 42. Minuvanuste jaoks ei ole see veel vana, kuid minust 10–15 aastat nooremate jaoks olen ehk juba muldvana. Olen aktiivsemalt tööd otsinud alates möödunud aasta septembrist. Lappan peaaegu iga päev läbi veebilehed cvkeskus.ee ja cvonline.ee. Põhimõtteliselt on seal küll samad pakkumised, aga igaks juhuks vaatan, et äkki on midagi põnevat.

Selle aja jooksul olen leidnud ka mõned enda jaoks põnevad pakkumised, saatnud oma CV ja mõnest kohast ootan siiamaani vastust. Eks arusaadavalt on need vastused eitavad, kuid kas firmad ei võiks saata viisakusest kasvõi vastust, et vabandage, te ei sobi meile? Mina ju saadan enda kohta terve eluloo, aga nemad ei vaevu isegi vastama. Minus on tekitanud see teatavat viha, ebakindlust. Kas ma tõesti olen töötajana nii vana? Kas ma tõesti sobiksin vaid poekassasse müüjaks? 

Pean ennast siiski veel nooreks ja energiliseks inimeseks, olen sõbralik, viisakas, kiire õppija, kuid nagu elu on näidanud, siis töötajaks ma ei sobi. Ma ei ole töö suhtes pirtsakas, kuid mul on kindlad soovid. Kuna ma ei ela Tallinnas, vaid selle külje all, tahaksin tööd kas kuskil samas kandis või logistiliselt sobivas kohas. 

Majanduslikult poleks minu jaoks mõttekas käia Tallinnas näiteks 500 euro eest tööl. Iga päev tuleks osta edasi-tagasi bussipilet, ühel päeval teeb see 3,60, 21 tööpäeva eest tuleb välja käia juba 75,60. Iga päev tahaks ju lõunat ka süüa, seega veel üks kulutus juures. 

Lisaks sellele veel aeg, mis kulub tipptundidel ummikutes istumisele nii hommikul kui õhtul. Arved tuleb maksta, pealegi on minuvanustel pangalaen kaelas. Sisuliselt ma käingi tööl selleks, et arveid maksta. Jumal tänatud, et mul mees töötab! Aga ikkagi pean tema käest raha juurde küsima, et saaksin oma asjad ära maksta.

Olen kaalunud ka Soome minemist, aga kuhu ma ikka lähen. Laps, mees, pere... see on ikka minu kodu, eks virelen edasi. Polegi siis imestada, miks eestlased on nii mornid, kurjad ja apaatsed. Me püüame hinge sees hoidmiseks tööd rabada ja hoidku veel selle eest, et tööst ilma jääd, nagu juhtus minuga. 

Ma tahan öelda, et tööandjad ei peaks ehk kartma minuvanuseid tööle võtta. Arvan, et minuealine töötaja on usaldusväärsem kui 25-aastane. Me oleme endale juba selgeks teinud teatud reeglid, me teame, mida tahame, ja me ei jää üldjuhul enam lapsehoolduspuhkusele.