Oma romantilise tutvumisloo saatis meile lugeja Kertu, kelle jõuluõhtust sai tagantjärele maagiline öö, mil ta kohtas oma Tõelist Printsi.
Romantiline tutvumislugu: libastusin jõulukuuse all tulevase armsama käte vahele
4. jaanuar 2016, 16:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See juhtus 2012. aasta jõulupeol, kui me koos sõpradega jõule tähistasime. Me istusime küll üsnagi väikeses ringis, aga sõbranna soovil sai ka paar tema sõpra lisaks kutsutud. Esialgne meievaheline keemia ei paistnud kusagilt välja. Terve õhtu jooksul rääkisime mõlemad erinevate inimestega ning teineteisega vahetasime vaid üksikud sõnad.
Kuna seltskonnaga oli plaanitud ka Tallinna kesklinna meelelahutusasutuste külastus ning ühtlasi ka Raekoja platsi jõulupuu ülevaatamine ning erilisemate soovide soovimine, sai selle tarbeks tellitud kaks taksot. Esimesse taksosse läksid enamik minu tuttavatest, teise aga jäin mina koos veidi vähem tuttavatega, kaasa arvatud ka minu sellel hetkel veel teadmata tulevane armastatu.
Esimene takso tuli kiirelt, teist aga ootasime ja ootasime, lõpuks helistades selgus, et teise takso tellimus on kusagile kaduma läinud. Selle aja jooksul aga saime omavahel vestluse üles soojendatud.
Teise poolega seltskonnast pidime kokku saama Raekoja platsil. Teekond sinna aga oli üsnagi libe ning nagu naistel kombeks, olid ka minul jalga pandud kontsakingad. Noormees pakkus lahkesti oma toetavat käevangu, et jõuda sihtpunktini. Jõulukuuske ning põhjapõtru imetledes aga libastusin ja kukkusin talle sülle – pehmed pilgud, natukene kohmetust ning seltskond sai edasi liikuda.
Esimese peatuspunktina külastasime baari Suur-Karja tänaval, mingisugusel maagilisel põhjusel olid vabad vaid kaks kohta, kus paratamatult kõrvuti istusime ja õhtu otsa juttu vestsime. Omaette koomiline oli ka kokteili tellimine, kus baarmen minu joogi noormehe arvele panni, järgmine lihtsalt oli minu kulul :). Pikalt akna ääres istudes ja jutustades silmasime teisel pool tänavat baari, kus vaateaknal oli kaks ratastooli. Kiire spontaanne küsimus kaaslasele: kas ta on kunagi ratastoolis istunud? Vastuseks tuli ei ja sealt ka kohene otsus see ära teha: rõkkav naer, kätehoidmine ja fotod.
Edasi jätkus õhtu järgmises baaris, kus sai mõningad tantsud tehtud ja juba oligi käes varajane hommik. Kuna suurema osa õhtust olime koos veetnud, pakkus noormees, et saadab mu koju, sest minu kindel soov oli jala minna. Nii me jalutasime läbi vanalinna Kalamaja suunas, käevangus ja jutuvadinas. Trepil sai teineteist tänatud meeldiva õhtu eest ning teed läksid lahku.
Umbes nädala pärast aga oli mu sünnipäev ning noormees saatis mulle töö juurde kimbu pikki punaseid roose, koos vahva kaardiga. Esimesel hetkel ei suutnud ma isegi mõelda, et see võiks olla see sarmikas prints, kahtluse all oli hoopis üks teine isik. Kuna minu sünnipäeva tähistamine oli kokku lepitud jõuluürituselt leitud noormehe juures väikese õhtusöögi ning kuuma glögiga, siis seal saladus paljastus ja sai alguse edaspidine kahe noore hinge ühine teekond.
Praeguseks on meie kaunis suhe kestnud peagi kolm aastat ning me kumbki pole ennast veel rohkem õnnelikuma tundnud, kevadel peaks ilmavalgust nägema ka meie esimene armuvili. Kas lugu sai alguse silmapilkudest ja kukkumisest jõulukuuse all, või hoopis kergest hullumeelsusest, jääbki ilmselt meil lõpmatuseni arutelu alla.
Ja kui me veel surnud ei ole, siis elame õnnelikult koos elu lõpuni.