Lapse arengu ABC: kuidas kasvatada teismelist?

Ema ja tütar. Foto: Vida Press

Lapse arengu artiklite seeria lõpeb teismelise teemaga. Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja loovterapeut Õnne Aas-Udam tutvustab meile arengut puudutavaid müüte, olulisemaid verstaposte ning toob ära ka konkreetsed nõuanded lapsevanematele, kuidas selles vanuses lapse arengut toetada.

Müüdid

Teismeliste pöörases käitumises on süüdi nende möllavad hormoonid.

Hormoonide tase küll tõuseb organismis sellel arenguperioodil, kuid üksnes see ei määratle noorukieas toimuvat. Tänapäeval on teada, et see, mida noorukid kogevad, on peamiselt tingitud muutustest nende aju arengus.

Puberteet ja teismeiga on lihtsalt ebaküpsuse periood ja sellest tuleb välja «kasvada».

Vastupidi, noorukitel ei tule see periood mitte lihtsalt «üle elada» ega sellest «välja kasvada» - see on oluline arenguperiood. Ülesanded sel ajal on  täiskasvanute seatud piiride testimine, kirglik katsetamine, vajadus kogeda uut ja põnevat (läbi positiivsete õnnestumiste kui ka vigade ja eksimuste). Läbi nende kinnistuvad noore põhilised iseloomuomadused, mis võimaldavad liikumist täiskasvanuellu.

Noorukiea ülesanne on liikumine vanematest sõltuvusest täieliku iseseisvuseni.

Kuigi on loomulik ja arenguliselt vajalik eemalduda oma vanematest, vajavad noorukid sel perioodil siiski toetavaid suhteid täiskasvanutega. Vanemad saavad pakkuda turvalist eraldumist (piiride/kokkulepete lõdvendamisega, usalduse ja vastutuse üleandmisega) samm-sammult, mitte noorukit üksi jättes, a la «nüüdsest-saa-ise-hakkama» iseseisvust. Eraldumist vanematest toetab ka teismelise suunatus eakaaslaste poole.

Minu kohustus lapsevanemana on aidata oma teismelisel lahendada konflikte ja probleeme, mis tal tekivad.

Kuigi inimlikult soovime aidata oma lähedasi, isegi nende eest nende probleeme lahendades (võimalik, et tegime nii oma lastega, kui nad olid veel pisikesed), siis noorukid vajavad ennekõike siiski tunnet, et on meiega emotsionaalselt ühenduses, et me mõistame neid. Abistav on kogemus, kui kuulame oma last, aitame tal ventileerida oma tundeid, sõnastada kogetut, analüüsida võimalikke lahendusvariante. Ja ennekõike - lubame/usaldame teismelisel oma probleem ise lahendada.

Kõige intensiivsem aju areng leiab aset varasemas teismeliseeas – kui mu laps on gümnaasiumi lõpetanud, peaks olukord rahunema.

Teismelise aju areneb (otsmiku- ja kiirusagarad, millised vastutavad analüüsi- ja empaatiavõime ning enesekontrolli eest) eriti intensiivselt vanuses 12-25 aastat. Seega on vanemana oluline jätkata delikaatselt (austades noore saavutatud iseseisvust) oma hilisteismelise (16-19) ja noore täiskasvanu eas (20-25) lapse kannatlikku toetamist ja suunamist.  

Maailm on nii palju muutunud, et ei saa võrrelda minu enda teismeea kogemusi minu lapse omadega.

Analüüsides enda kogemusi oma päritoluperes kasvamisest teismelisena, võivad need olla lähtepunktiks, kust omandada olulisi õppetunde – mida soovin teha sarnaselt oma vanematega, mida teeksin ise lapsevanemana kindlasti erinevalt – lähtuvalt lapse arenguvajadustest. Tagasivaade näitab meile, kuidas luua, hoida ja säilitada tihedad sidemed oma lastega teekonnal läbi teismeea nooreks täiskasvanuks.

Isa lehvitab poegadele. Foto: Foto: Vida Press

Noorusiga kui «kangelase teekond»

Noorus on lapsepõlve ja täiskasvanuea vahele jääv eluetapp, mille arengukriis võimaldab siirdumist lapsest täiskasvanuks. Noorusea kriisis lahendatakse esmalt väliseid arenguülesandeid, nagu kodust eemaldumine, oma koha leidmine ühiskonnas ja suhete loomine mõlema sugupoolega.

Teiseks otsitakse nooruseea kriisis lahendust sellistele lapseea konfliktidele, sisemistele arenguväljakutsetele, nagu sooidentiteedi loomine ja psüühiline iseseisvus.

Arengus korduvad lapse psühholoogilise sünni etapid – eraldumine, iseseisvumine ja identiteedi loomine – see on eriline, keeruline ja  tähendusrikas periood inimese arengus ning metafooriliselt võib kogu protsessi kirjeldada kui «kangelase teekonda».

Läbi aastatuhandete ongi seda inimese arengulugu kirjeldanud müüdid kangelase teekonnast. Müüt kirjeldab inimese arengustaadiumi narratiivina, loona. Teame ju kõik müüte  kangelastest ja kangelannadest, printsidest ja printsessidest, vaeslastest või pere noorimatest, kes peavad minema laia maailma ja ületama katsumusi, et naasta koju targema, küpsema, identiteedi ja iseseisvuse leidnuna. Müüdid otsivad vastust erinevatele universaalsetele olemuslikele küsimusele – Kes ma olen? Kust ma olen tulnud? Mis on hea ja halb? Mida ma sellega ette võtan? Milline on minu tulevik? Kas on keegi, kes mind vaatab, näeb? Mis on surm? Mis saab siis, kui suren? Kõik need on teemad, millega noor oma sisemises arenguprotsessis tegeleb.

Ema ja poeg köögis. Foto: Foto: Vida Press

Noorusea arenguülesanded

Füüsiline areng – teismeiga on defineeritud kui bioloogiliste muutuste perioodi. Keskmises noorukieas (15-17), kui mitte varem, on lõppenud füsioloogiline kasv. Noor on lähedal oma täiskasvanuea pikkusele ja kaalule ning on nüüd  füüsiliselt võimeline saama järglasi.

Intellektuaalne areng – enamik noorukeid tajuvad neid ümbritsevat maailma must-valgelt: asi on kas õige või vale, suurepärane või kohutav. Nende fookus on olevikul, praeguses hetkes, mis seletab nooremate teismeliste suutmatust arvestada oma tegevuse pikaajaliste tagajärgedega.

Hilises teismeeas on noored suutelised juba planeerima tulevikku ja tegema pikaajalisi otsuseid/valikuid. Areneb võime lahendada keerulisi probleeme ning tunnetada, mida teised mõtlevad.

Emotsionaalne areng – teismeea ülesanne on iseseisvuda, saavutada autonoomia. See nõuab distantseerumist oma emast ja isast. Liikumine autonoomia suunas võib väljenduda mitmeti: vähem väljendatakse kiindumust vanematesse, rohkem aega veedetakse koos sõpradega, esineb palju vaidlusi, vanemate autoriteet seatakse küsimärgi alla, nihutatakse kokkulepitud piire jne. Kogetakse vastuolulisi tundeid vanemate ja turvalise kodu osas, on päris tavaline, et nooruk liigub kui jo-jo edasi-tagasi (läheneb-kaugeneb, et lõpuks eralduda lõplikult).

Sotsiaalne areng – senine lapse elu on keerelnud peamiselt ümber päritolupere. Teismeiga mõjub kui kivi kukkumine vette, kuhu tekivad laienevad ringid, sest tema sõpruskond laieneb üha väljapoole, lisanduvad sõprussuhted samast ja vastassoost noortega, inimestega erinevatest sotsiaalsetest ja etnilistest rühmadest. Lisaks teised täiskasvanud, nagu õpetajad või treenerid. Areneb välja võime armuda ning luua romantilisi suhteid.

Ema pildistab oma teismelisi tütreid. Foto: Foto: Vida Press

Nõuanded

Dialoogiline suhtlemine

Kui teie laps on saanud teismeliseks, siis on peamiselt ainus, mida ta teilt vanematena soovib ja vajab, teadmine, et «vähemalt teie kaks usute minusse, et ma olen okei». Kahjuks see sageli nii ei ole (laps ei tunneta seda), sest meil lapsevanematena on enamasti selline õpetajalik, vigu otsiv ja märkav hoiak…, kui tahame noorega rääkida, läheb enamasti loenguks või moraalijutluseks. On leitud, et oma lastega suhtleme igapäevaselt kui ajakirjanikud, nö «intervjueerides» oma last (kuidas läks? miks ei ole rahul? mis juhtus? mis edasi saab? jne. jne). Taolise suhtlusstiili puudus seisneb selle ühepoolsuses, noorelt saame küsitluse käigus infot, ennast me ju aga ei ava. Seega ei soodusta see kontakti, usaldust ega sooje suhteid. Mida aga nooruk vajab, on kontakt ja dialoog.

Viljatute moraalijutluste asemel (monoloog) või väitluste (kaks monoloogi) asemel soovitatakse asuda oma teismelisega isiklikku ja arendavasse dialoogi. Dialoog eeldab mõlemalt poolelt avatust, huvi ja pühendumust. Avatust ja huvi kuulata ka enda arvamusest erinevaid arusaamu ja hoiakuid; valmisolekut ka oma arusaamade muutmiseks ning oma teismelise noore arvamuste kuulamiseks ka aja panustamist ja tõelist kohalolekut, pühendumust.

Ennetav dialoog reeglite osas

Kui teie laps on jõudmas teismeikka (10-12), soovitame temaga pidada maha järgmine vestlus: «Nüüd, kus oled jõudnud teatud vanusesse, on oluline, et lepiksime mõnes asjas kokku. Need kokkulepped puudutavad sinu ajaveetmist sõpradega, kellaaegu, millal peaksid õhtuti koju tulema, kooli, sõltuvusaineid, pidusid, netikasutust jne.» Võite oma ettepanekud esitada lapsele kirjalikult ja paluda tal need rahulikult üle vaadata, et siis üheskoos kokkulepitud ajal kokku tulla (miks mitte minna näiteks selleks koos välja pitsat sööma?), et need punktid üheskoos läbi arutada ja reegleid vajadusel kohandada. Andke noorele teada, et need reeglid ei pea kehtima järgmise dekaadi, pigem vaadatakse need iga-aastaselt üle (pitsakülastuse ajal). Sellisel moel suurendate lapse omavastutust ja teete tööd enda kui vanema kontrolli teemaga.

Konflikt teismelisega kui kingitus ja väljakutse

Pärast 10-15 aastat endast parimat andes lapsevanema ja kasvataja rollis, tuleb teadvustada endale oma pingutuste tulemusi:

Teismelised panevad meie väärtused proovile, et testida, kas ka nemad soovivad nende järgi elada. See väljendub paljudes intellektuaalsetes vaidlustes, hästiargumenteeritud «rünnakutes» lapsevanema veendumuste ja traditsioonide vastu. See võib lapsevanemat hirmutada, ent olukorda võiks võtta kui positiivset väljakutset. Kas ollakse valmis ka oma rutiiniks muutunud arusaamu muutma?

Töö iseenda sallivuse ja empaatiaga. Kas suudame edasi elada, kui meie lapsel on kardinaalselt erinev ellusuhtumine, vaated?

Kingitusena tuleks võtta vaba aja suurenemist, mis annab võimaluse olla taas armastava partneri rollis, et teineteisele kaasaga taas läheneda. Vanemal, kes on oma vanemarolli külge liialt klammerdunud, võib noorukist lahtilaskmine tunduda hirmutav. Sellisel juhul reageerib noor kas jätkuva sõltuvusega või liialdatud mässuga.

On aeg luua oma teismelisega täiskasvanulik, võrdne sõprussuhe. Vaadake oma teismelisi lapsi ja nautige neid!