Marin seksist eksiga: prügikastist jäänuste söömine? No ei!

Foto: SCANPIX

Kallim küsis mõnda aega tagasi, kuidas ma eelmiste kaasadega läbi saan. Jäin mõtlema, et eksidega sõpradeks jäämine sõltub ilmselt enim lahkumineku põhjustest ja viisidest. Minu jaoks on normaalne oma eksiga neutraalselt või isegi hästi läbi saada, mõistes samal ajal täiesti neid, kes oma endiseid kaaslaseid vihkavad – olgu põhjusteks siis reetmine, vägivald, pidev ajude komposteerimine või lakkamatu jagelemine laste vanemlike õiguste ja kohustuste pärast. Aga mul keeruline mõista inimesi, kellel on oma kunagistest normaalsetest kaaslastest absoluutselt ükskõik ja neisse puutuv üldse ei huvita. 

Esimene kooselu lõppes minu algatusel, see mees ilmselt parasiteeriks siiani minu külje all ja kulgeks oma ambitsioonitut elurada. Kuigi isiklikult me enam ei suhtle, tean ühiste tuttavate kaudu tema elu tähtsündmusi tänaseni. Teisega saan aga hoopiski normaalselt läbi. Tema on see, kes on aidanud mul seinavärvi osta, kardinapuid üles panna ja külastab vahel kassi. Teed viisid lahku, aga on ta ju pikka aega olnud minu kõige kallim ja lähedasem, suhtlemegi edasi, kuigi teisel tasandil. Mõistsime ühel hetkel mõlemad, et ehkki armastame teineteist, ei ole meie kooselu kahjuks perspektiivikas ja mõlema õnne nimel otsutasime laiali minna.

Jäin mõtlema, kui lähedaseks ma oma eksmeest siis täpsemalt pean. Kallistan teda heameelega, aga see on füüsiliselt ka kõik, rohkem oma isiklikku privaattsooni ma teda ei luba. Kui peaksin tulevikus lapseootele jääma, on tema ilmselt esimese kümne sees, kellega oma õnneuudist jagan. Edutamise puhul ka. Samas oma isikliku elu draamad, nii harva kui neid ka juhtub, hoian pigem endale, kui just kuidagi kohtumised juhuslikult kokku ei lange. Ehk siis igapäeva tegemistest aru ei anna, aga olulisemate sündmustega oleme kursis. Vahel ei suhtle paar kuud, siis võime jällegi ühte seltskonda sattudes veiniklaasi peos hoides mitu tundi ennastunustavalt laterdada ja võõrad ei saa arugi, et oleme kunagi nutta röökides teineteist nõudega loopinud või korduvalt hingepõhjani solvanud.

Veendumaks, et ma selleteemalisi asju ette ei kujuta, küsisin ka härra ekskaasalt endalt, kuidas nende läbisaamistega lood on. Tema vastas õlgu kehitades ja naeratades minu kohta samuti, et ilus ja kena inimene, hingesopis päris kallis ka, aga lihtsalt suhe omavahel ei töötanud. Milleks siis minevikku takerduda ja edasi kakelda, kui pärast lahkuminemisest toibumist meenuvad endise kaasa head küljed, lihtsalt ilma romantika, sentimentaalsuse ja tagantjärele heietamiseta.

Osade ekspaaride jaoks on seks endise elukaaslasega täiesti arvestatav. Loogiline mõneti, on ju seda pikalt harjutatud ja teineteise peal tehnikaid lihivitud, boonusena ei sega nüüd ka olememured ega saatuslikuks saanud suhtepinged. Ma ise seda rauda tules ei hoia, tagasikäik selles osas ei tööta üldse. Ei pea seda võimalikuks, kägistaks liialt mu vaimu. Ma pole mingi konservatiiv ega nunn, loomulikult ei võrdle eksiga seksimist mingite prügikastist jäänuste söömisega, aga olen oma peas selle suhte lihtsalt teise kausta tõstnud. Teisi sõpru ei vaata ju ka kui potensiaalseid voodipartnereid.

Laias plaanis kujutan ka ette, et paljude lahkuläinud paaride juures võib mahajäetud pool ennast alandatuna tunda, kooselamiseks justkui ei kõlvanud, aga linade vahel püherdamiseks käraks küll. Leidsin näitsiku, kes nimetaks eksiga seksimist kättemaksuks uuele naisele, aga see lähenemine on minu jaoks nii arusaamatult kummaline, et ei osanud isegi kaasa rääkida.

Kui praegune kallim ilmuks mingil segasel põhjusel lagedale nõudmisega, et pean oma eksiga suhtlemise katkestama, sest talle see ei meeldi ega sobi, tituleeriksin ta automaatselt peast soojaks. Ei teagi, kas soovitaksin tal mõne asjaliku arsti poole pöörduda või ütleksin ise kuidagi viisakamalt mida sellest arvan. Täiesti põhjendamatu ja arulage ettekirjutus, mis leiaks minu poolt mõistmist ilmselt vaid siis, kui eksi näol oleks tegemist kirvemõrtsuka või paadunud narkomaaniga.