Aastavahetusel inimesed annavad uusaastalubadusi, peavad muutumisplaane. Mis siis, et nii palju kirjutatakse ja räägitakse, et enamik selliseid plaane heidetakse paari päeva jooksul prügikasti. Aga ometi on see enda paremaks saamise soov nii tugev, et katsetatakse ikka.
Kui uusaastaplaanide pidajatele loetakse palju õpetussõnu selle kohta, kuidas ikka tagada plaanide täitumine, siis peaaegu üldse ei räägita sellest, mida tunnevad ja elavad läbi need, kes muutumisega katsetaja kõrval on. Inimene aga ei ela ju vaakumis, iga tema otsus mõjutab ka teisi, eelkõige just lähedasi – pereliikmeid, sugulasi, sõpru.
Kuidas siis olla muutuja kõrval? Pealtnäha tundub see lihtne. Kui meie pereliige või hea sõber otsustab oma elus olulisi ja justkui väga mõistlikke muutusi teha, meile sellest räägib ja palub meie tuge, ootab kaasaelamist – siis tekitab see enamasti hea tunde. Et lõpuks ometi ja väga mõistlik ja muidugi toetame ja tore, et usaldati. Päris elu ei pruugi paraku nii ilusaks kujuneda. Põhjus on lihtne: me oleme kohanenud inimestega meie ümber, nii nagu nad on, ja ka siis, kui me nende vigade üle tihti kurdame. Isegi väga suurte probleemidega – olgu selleks tõsine kehalise või vaimse tervise häda – on lähedased omal viisil harjunud, pered on õppinud nendega elama.
Põhjus on lihtne: me oleme kohanenud inimestega meie ümber, nii nagu nad on, ja ka siis, kui me nende vigade üle tihti kurdame.
Oletame näiteks, et inimene teatab kodus, et otsustab uuest aastast hakata trenni tegema ja kohe mitu korda nädalas. Teatab ka sõpradele, terve Facebook elab talle kaasa, ergutatakse, innustatakse. See tähendab aga kodus, et lastega peres tuleb ümber mõelda, kes ja millal lastega tegeleb, neid kasvõi kooli või ringidesse veab. Elukaaslasel tuleb leppida ka mõttega, et sportimisega seoses võivad tekkida uued tutvused, uus sõpradering, uued kulutusedki. Vähem aega võib jääda pere ühiste ettevõtmiste jaoks. Vahel võib niigi ärev paarisuhe väga pingeliseks muutuda, kui ükskõik kumb pool otsustab äkki hakkata enda välimuse eest hoolitsema. Partner võib muutuda armukadedaks isegi siis, kui ta varem on ise rääkinud, et kaasal tuleks ikka rohkem välimuse eest hoolt kanda.
Väga levinud teema – mehed tihti soovivad, et lastega kodus olnud naine end ikkagi ka erialaselt teostaks ning paljud naised teisalt unistavad, et kui mees neile rohkem oma tunnetest räägiks, siis oleks suhe ideaalne. Reaalsus on aga selline, et kui mitu aastat kodus olnud naine teatab, et nüüd ta tahabki tööle minna, siis tuleb kogu peres läbi viia suuri ümberkorraldusi – kõik kodused tegemised tuleb võrdsemalt jagada. Kui aastaid on toimitud ühel viisil (meest on näiteks alati korras kodus oodanud soe söök ja rõõmsad lapsed) siis selline muutus võib olla suhtes suuri pingeid tekitav.
Kui aga täitub naise suur soov ja mees hakkab enda sisemaailma rohkem avama, siis ei pruugi sealt paistev olla hoopiski see, mida ette kujutati, võib olla lausa hirmutav. Ja enda avamisega katsetanud mees võib kaasa reaktsioonist pettuda ja lubab endale, et sellist viga ta kunagi enam ei tee.
Eelnev ei tähenda, et inimesed peaksid enda käitumise muutmisest hoiduma, vastupidi. Aga nii nagu uusaasta- ja muude lubaduste puhul soovitatakse mitte ainult seada konkreetseid ja mõõdetavaid sihte (mitte niisama ähmaselt lubada olla tublim ja sõbralikum inimene) ja muutumisplaan väga täpselt läbi mõelda, tuleb silmas pidada ka seda, mida muudatused endaga kaasa toovad. Mõelda, mismoodi need mõjutavad näiteks meie suhteid teiste inimestega ja oluliste inimestega tuleks sellest ka rääkida.