Kätlin Konstabel: lood, mida internetist ei leia...

Foto: SCANPIX

Jõulud on koosolemise aeg, pereringis olemise aeg. See on klišee, mida on nii palju korratud ja kuuldud. Koos saab aga olla erinevalt. Saab olla nii, et terve õhtu otsa on jutuks vaid see, et jälle pole lund, kui hea hapukapsas siis tänavu ka tuli või oi-nii-kallist-kinki-polnuks-küll-tarvis.  

Teate küll neid jutte. Mingid standardteemad, mis on igas peres. Jagatakse kinke, räägitakse või kuulatakse jutte Jeesuslapse sünnist, käiakse surnuaias.

Saab aga koos olla ka nii, et räägitakse jutte, milleks igapäevaaskelduste ajal mahti pole.

Rääkida võiksid pereliikmeid näiteks oma lapsepõlvest – pole ju mingit kohustust jõulude ajal piirduda vaid ühel ammusel ajal sündinud lapsukese looga. Vanemad räägiks lugusid lastele, vanavanemad lastele ja lastelastele. Võiks otsida üles muidki sugulasi, küsida neilt. Võiks vaadata koos vanu perealbumeid. Ei ole tähtis, et pildid ja lood oleksid üleni helged ja rõõmsad – tähtis on lugude olemasolu. Sest sellest pole kasu, kui me teame vaid oma pereliikmete ja esivanemate sünni- ja surmadaatumeid, elupaika ja lõpetatud kooli – kui me ei tea nende lugusid. Kuivade kuupäevade ja elulooliste faktide teadmine võib anda pealiskaudse heaolutunde oma juurtest hoolimisest, aga oma pereliikmete inimlikust olemisest, sisust me nii aimu ei saa ja seega oleme ikka pidetud edasi.

Hetkel, kui vanem lõpetab moraalilugemise, ülalt alla vaatamise ja hakkab rääkima inimesena, endast, hakkab laps alati kuulama.

Olen kohanud, et vanematel on praegu tihti hirm, et lapsi ei huvita nende lapsepõlve tegemised ja lood. Et lastel on ju omad lemmikmultikad ja -naljad, internetist ja arvutimängudest rääkimata. Kes nende viimaste vastu ometi saab, nii põnevaid lugusid ja seiklusi pole endal kuskilt võtta,  nii kardavad paljud vanemad. Tegelikult on see hirm aga asjatu. Ka kõige halvemas mõttes klassikaline tüdinud olekuga teismeline kuulab huviga, kui tema isa või ema hakkab rääkima endast, oma lapsepõlvest. Kuidas oli tema jaoks laps olla, mida ta siis koges, tundis, mõtles. Millest unistas ja mida pelgas. Hetkel, kui vanem lõpetab moraalilugemise, ülalt alla vaatamise ja hakkab rääkima inimesena, endast, hakkab laps alati kuulama.

Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas ma oma vanemaid palusin, et rääkigu enda lapsepõlvest. Enne und, teinekord ka muidu. Mõlemad mu vanemad olid talus kasvanud, nende lapsepõlvemaailm oli minu – linnalapse – omast oluliselt erinev. Nad rääkisid ja muidugi palusin ma lugusid korrata.  See oli mingi omamoodi maailm, võõras, mitte alati kadestusväärne ja kohati hirmus  – sõja ajal kasvanud laste lugudes ei ole ainult naerukilked –, aga see kuulus minu juurde. Need lood on ka minu lood. Selline tunne oli ja on praegugi.

Nüüd, aastakümned hiljem, palub minu poeg vanavanematelt, et räägitagu ikka neidsamu «vana aja lugusid». Maailmast, mis praegusele seitsmesele on veelgi võõram ja imelisem kui sellele, kes mitukümmend aastat tagasi seitsmene oli. Minecrafti, uue «Tähesõdade» filmi ja legorobotite kohta saab laps infot sõpradelt ja internetist.  Aga need vanad lood, selles külas ja selles peres, nende lastega juhtunud lood, tema vanaema ja vanaisa lood – neid teavad ja on läbi elanud ainult vähesed inimesed. Neid lugusid internetis pole.