Marin virtuaalflirdist: miks see ometi nii erutav on?

Foto: SCANPIX

Ilmselt pole ühtegi täiskasvanut, kes ei teaks midagi tutvumisportaalide olemasolust. Ühes on ridamisi kuulutusi, teise saab oma ankeedi üles riputada, mõni on jututoa vormis.

Kõik neid ei külasta, aga ometi ollakse kuulnud, et seal käiakse, neid kasutatakse ja midagi neis toimub. Natuke nagu Kroonika fenomen – keegi väidetavalt iial ei loe, aga ometi ollakse sisu ja veel enam, sisutusega, detailideni kursis.

Seksisoovijaid on palju, seksipakkujaid on palju ja nende vahel on veel suur hall kogum neid, kes virtuaalset flirti harrastavad ja naudivad. Miks? 
Nii mugav, lihtne ja mõnus on mõnel lähetuse hotelliõhtul või lihtsalt väsitava päeva järel arvuti sülle võtta ja kellegagi tuttavaks saada. On siis põhjuseks igavus, mõrad suhtes, liiga väikeseks jäänud fantaasiaruum või lihtne soov piiluda teiste sisemusse ja hingemaailma.

Virtuaalelu plussid

Raha ei kulu, virtuaalseksist ei rasestu, tuba võib olla sassis, nii et keegi seda ei näe ning mis peamine – justkui meeletu aja kokkuhoid, klahve saab ju peaaegu terve ärkveloleku aja vaikselt klõbistada.

Kui teiselt poolt helendavat ekraani küsitakse, kuidas hetkel välja näed, siis pilguga endast üle libistades näed mugavaid kulunud koduriideid, natuke liiga kaua pesemata juukseid ja mitte kõige värskemat pediküüri. Sekund järelemõtlemist ja vastuseks läheb kirja toore tõe asemel seksikas pesu, metsik lokipahmakas ja veiniklaas arvuti kõrval.

Samuti ei pruugi päevitunud musklimehe kuvandi taha peitunud isend nii ahvatlev olla, seal võib peituda nii vinniline punastav piimahabe kui hõredate juuste ja hammastega vanamehenäss. Eduka IT-mehe taga võib peituda töötu printeriparandaja ja töövaldkonnana mainitud «ajakirjandus» võib tähendada reklaamlehtede laialivedamist.

Salapärased varjud

Flirtides ei valuta iial pea, keegi ei too välja oma tuhmimaid argikülgi, salapära varjutab kuldsetes toonides ja pahed tunduvad eriti seksikatena. Veidi iseenda piire kombates ja eriti neid ületades võib omaette punastada ja silmad kissis ebaleva aeglusega vastuseid kirjutada. Teine pool seda ei näe ja enesekindlus kasvab.

Nagu ei ava tervikut oma hingest, on ahvatlev ka enda visuaalne pool sobivalt paremaks ja anonüümseks joonistada.

Näopilti ei soovita tihti kohe või mitte üldse avaldada, seda konspiratiivsust mõista pole keeruline. Sama lihtne on teha väikesed tuuningud ka oma keha-mina suhtes. Plõks telefoniga peegli ees – tagumik nagu virsik, aga selles pöördeasendis on sangad samuti kuidagi välja joonistunud… Pole probleemi: klikk kuni kolm ja liigne on eemaldatud. Veidi mängimist kontrastide ja värvidega ning ongi olemas täiesti arvestatavalt ideaalihõnguline ilus erootiline pilt.

Virtuaalne flirdipõige

Miks virtuaalsus tihti sinnapaika jääb ja reaalsusesse üle ei koli? Sest ei huvita. Korraks saab kätte egopai ja veendumuse, et päriselu on ikka nii hea ja parimas mõttes paika loksunud. Flirt võib olla kuum, aga las jääbki see mull purunemata. Tund või paar igavast õhtust täidetud ja erksad meeled on toonud hoopis kujutluspilt, kui võimalik reaalsus sammalduva autoga kohalesõitvast tüübist, kellega pole omavahel keemiaraasugi.

Ilmselt on selline virtuaalne flirdipõige lihtsalt väike põgenemine argihallusest. Aga rebi korraks sellest lahti ja tuleta endale meelde, et päriselu on ka täiesti imeline. Ära lepi igal õhtul kellegi läbi õhu saadetud kallistustega. Pane selga see seksikas pesu, tuleta oma kaasale meelde, et su lemmikkoht maailmas on tema käte vahel ja las tema kergitab su ego jälle üles.

Kui oled vallaline ja flirdid kuskil portaalis, võta julgus kokku ja kutsu see inimene teiselt poolt ekraani päriselt kohtuma. Võib juhtuda, et joote linna tuledesäras viisakalt ühe kakao ja lahkute, et mitte enam kohtuda, aga parimal juhul võib saada sellest teie kahe pärismuinasjutt.