Naise hüvastijätukiri Facebookis: ärge unustage, et iga päev loeb

Foto: SCANPIX

Möödunud nädalal suri Wisconsinist pärit Heather McManamy (36) rinnavähki. Ta jättis endast maha hüvastijätukirja, mille Heatheri abikaasa Jeff tema palvel naise Facebookis avaldas. Need on liigutavad ja mõtlemapanevad sõnad.

«Niisiis, mul on häid uudiseid ja halbu uudiseid. Halb uudis on, et kuna sa seda kirja loed, olen ma ilmselgelt surnud. Hea uudis on: kuna sa seda kirja loed, siis sina päris kindlasti ei ole (kui surmajärgses elus just wifit pole). Jah, see on nõme. See on nõmedam, kui sõnad suudaks kirjeldada, aga ma olen lihtsalt nii kuradi õnnelik, et ma sain elada nii täisväärtuslikku elu, mis oli täis rõõmu, armastust ja suurepäraseid sõpru. Ma olen õnnelik, sest saan ausalt öelda, et ma ei kahetse midagi ja ma kulutasin kogu oma energia, et elada täiel rinnal. Ma armastan teid kõiki ja aitäh selle suurepärase elu eest.

Mis iganes on see religioon, mis sulle lohutust pakub, on mul hea meel, et sul see on. Siiski ma palun teil austada, et meie pole usklikud. Palun, palun, palun ärge öelge mu tütar Briannale, et ma olen paradiisis. Tema peas tähendab see, et ma valisin elamiseks muu koha ja lihtsalt lahkusin. Tegelikult ma tegin kõik, et temaga olla ja pole ühtki teist kohta, kus ma pigem oleks kui tema ja Jeffiga. Palun ärge ajage teda segadusse ja laske tal mõelda, et vastupidine on tõsi. Sest ma ei ole paradiisis või taevas. Ma olen siin, aga mitte enam selles kehvas kehas, mis minu vastu pöördus. Mu energia, mu armastus, mu naer, meie unustamatud mäletused – need kõik on siin. Palun ärge mõelge mu peale haletsedes või kurbusega. Naeratage, teades, et meil oli koos fantastiline. Ma vihkan inimeste kurvaks tegemist. Üle kõige armastan ma inimeste nägudele tuua naeratusi ja panna neid naerma, nii et palun ärge jääge kinni mu elu lõpu traagikasse, vaid meenutage naeru ja nalja, mis meil koos oli.

Palun rääkige Briannale lugusid, et ta teaks, kui väga ma teda armastan ja kui uhke ma tema üle alati olen (ja jätke lugudes mulje, et ma olin paaaaalju coolim, kui ma tegelikult olin).  Sest ma ei armasta midagi rohkem kui tema emaks olemist. Mitte midagi. Iga hetk temaga oli õnn, mida ma ei suutnud ettegi kujutada, enne kui ta prahmaki meie ellu saabus.

 

Just what I needed when I was feeling miserable and starting to wonder why I pumped my veins full of poison again today. Thank you #johngrantphotography

Posted by Heather McManamy on Thursday, 15 October 2015

Ja palun ärge öelge, et ma kaotasin võitluse vähiga. Sest vähk võis võtta mult nii palju, aga ta ei võtnud iialgi mu armastust või rõõmu või lootust. See polnud «võitlus», see oli lihtsalt elu, mis ongi sageli brutaalselt ebaõiglane ja juhuslik. Nii lihtsalt mõnikord läheb. Kurat, ma ei kaotanud! Ma loen seda päris suureks võiduks, kuidas ma aastaid hoolimata vähist elasin. Palun pidage seda meeles.

Kõige olulisem on see, et ma sain veeta rohkem kui kümme aastat oma elu armastuse ja parima sõbra, Jeffiga. Tõeline armastus ja hingesugulased eksisteerivad. Meie igapäev oli täis naeru ja armastust. Ta on tõesti parim abikaasa terves universumis. Kogu selle vähi-jura ajal ei murdunud ta kordagi, kuigi paljud oleksid pannud jooksu. Isegi kõige hullematel päevadel leidsime me viisi, et naerda. Ma armastan teda rohkem kui elu ennast ja ma tõesti usun, et selline armastus elab igavesti. Aeg on maailmas kõige hinnalisem asi ja tõsiasi, et ma sain oma elu nii pikalt Jeffiga jagada on miski, mille üle ma olen igavesti tänulik. Ma armastan sind, Jeff. Ma usun, et see uskumatu fantastilisus, mis on Brianna, on meie eluks kehastunud armastus, mis on ääretult ilus.

Mu süda murdub, et ma pean ütlema hüvasti. Kui see kõik on pooltki nii kurb teie jaoks kui minu jaoks, murdub mu süda uuesti, sest viimane asi maailmas, mis ma tahan, on teid kurvaks teha. Ma loodan, et aja möödudes saate te mulle mõeldes taas naeratada ja naerda, sest täitsa lõpp kui hingemattev meie elu oli! Minge guugeldage «Physicist’s Eulogy» ja teadke, et on teaduslik fakt, et ma olen alati teiega. Ma tean, et kui te vaid hetkeks peatute ja hoolega vaatate, te näete, et ma olen siin (nii vähe-hirmutaval viisil kui võimalik). Te olete mu maailm ja ma armastan iga sekundit, mis me saime koos veeta.

Sõbrad, ma armastan teid kõiki ja ma tänan, et pakkusite mulle suurepärase ja inspireeriva elu. Aitäh kõikidele mu arstidele ja õdedele, kes on minu eest nii hästi hoolt kandnud. Ma ei kahtle, et nende meeskond aitas mind igal võimalikul viisil. Kogu oma südamest soovin ma oma sõpradele pikka ja tervet elu ja ma loodan, et te suudate kogeda sama tänulikkust ja hindate seda nii, nagu mina suutsin. Kui te tulete mu matustele, vaadake, et baariarve oleks selline, mis mind uhkeks teeks. Kuram, pange mängima «Keg On A Coffin» ja tantsige baaris minu auks (sest parem oleks, kui mingil hetkel toimuks tantsupidu). Tähistage elu ilu super peoga, sest te teate, et see on miski, mida ma soovin ja usun, et mingil veidral moel leian ma viisi olla seal teiega (te teate, kui väga ma vihkan, kui jään lõbust ilma). Ma ootan pikisilmi, et saaks igaüht teist kummitama tulla, nii et see pole nii väga hüvastijätt, kuivõrd «näeme jälle».

Palun tehke mulle teene ja võtke iga päev mõned minutid, et teadvustada: see hullumeelne elu on habras seiklus. Ärge kunagi unustage: iga päev loeb.»