Ateistist lugeja jätkukiri: funktsionaalse lugemise oskusest

Foto: SCANPIX

Eile kirjutas meile ateistist lugeja, et väljendada pahameelt selle üle, kuidas kirikukontserdil talle ja tema lastele religiooni peale surutakse. Tekkinud vastukajast innustatuna kirjutas ta jätkukirja.

Funktsionaalse lugemise oskus paistab pühendumise määraga pöördvõrdelises seoses olevat. Minu suhteliselt viisakas vormis esitatud palve, et ateiste ja nende lapsi, kes oma vabast ajast on tulnud kontserdina, mitte kontsert-jumalateenistusena välja reklaamitud üritusele, ei maksaks edaspidistest kirikuüritustest eemale peletada juttudega maailma loomisest jumala poolt, olevat mõnele inimesele mulje jätnud, nagu ma nõuaksin, et kirikus ei räägitaks jumalast.

Palun väga vabandust, kui mu väljendusviis jäi segaseks, kahtlustan aga siiski pigem seda, et pahameel neid lugejaid pimestas ja mu kirjatükki avatud südamega lugeda ei lasknud. Kommentaare ma ise ei lugenud, kartsin, et kõik see ligimesearmastus on minu jaoks liig, ma poleks ehk meeleliigutusest suutnud tööle keskenduda.

Olen ikka arvanud, et kirikul on hea meel iga lambukese üle, kes lugupidavalt üle tema läve astub. Olen käinud kontsert-jumalateenistustel, kus kirikuõpetaja on osanud leida intelligentse võimaluse teha kirik keset küla, ja mul pole olnud piinlik, olen olnud hoopis tänulik.

Viimati kirikus käies tundsin tänulikkust vaid nende vastu, kes meiega oma muusikat jagasid.

«Mis sa siis lähed sinna!» võin vaimukõrvas kuulda hurjutamist. Tõsi ta on, mis ma siis lähen sinna? Saan isegi aru pahameelest, sest julgesin sõna võtta teiste koduväljakul toimuva kohta.

Palun saage aga aru ka minu pahameelest, kui ma näiteks jälle kuulen, et kooli juures on midagi õnnistamas käidud. Minu jaoks on organiseeritud religioon samas pajas horoskoopide ja selgeltnägijate-saatega, inglite, kummituste ja lapiku maa teooriasse uskujatega. Kujutage ette, et laps tuleb koolist koju ja räägib, et nad viidi kõik ennustaja juurde ja kui keegi vastu julges toriseda, siis pahandati, et tegu on ju ometi meie kultuuriruumi pärandi tundmisega, häbi peaks olema! Horoskoobid, neid loetakse meie maal ju rohkem kui jumalasõna! Nõiad, nende juurest otsiti juba muinasajal abi!

Mina olen oma tee (mis paarkümmend aastat tagasi möödus üsna lähedalt ka religioonist) ja rahu leidnud, praegu on mu ülesanne aidata oma lastel end leida ja hoida, õpetada nad ujuma selles mõõtmatus infoväljas. Leida enda kese, sisemised väärtused, jõud ja tugi. Kui nad kunagi leiavad, et neid aitab religioon, siis olgu pealegi, loodan aga väga, et nad saavad hakkama armastuse, toe ja soojusega, mida pere, kodu ja sõbrad neile pakuvad. Kirikulugu ja religioonilugu õpime ajaloo raames, väljamõeldud autorile omistatud raamatuid loeme nagu kirjandust ikka, inimeste loomuse teoreetilist poolt lahkame psühholoogiat uurides, elu mõtet otsime muu hulgas ka filosoofiat lugedes, moraal on ka täitsa eluterve, ei või kurta.

Rahulikku pööriaega!