Marin küsib: kodused naised, miks te ei taha rääkida, millega te oma päevi sisustate?

Foto: SCANPIX

• Mis hoiab naisi pikalt kodusena?
• Koduperenaisendus kui parasiitluse vorm
• Tööl mittekäivad naised on veidi kahtlased ja pealegi igavad?

Sattusin hiljuti kergesse konflikti. Mulle vaidlemine muidu väga meeldib, aga seekordne teema ei olnud seda eriti soosiv. Järeleandmisi ei teinud kumbki pool, mitte keegi ei mõelnud lõpetades vastaspoolt kuidagi enda jaoks paremaks ega halvemaks, kõik jäime raudsete naistena kindlalt oma seisukohtade juurde. Rääkisime koduperenaise versus töölkäiva naise elust ja seda nii tuliselt, et olen sellele hiljem korduvalt tagantjärelegi mõelnud. 

Ei alusta, täpsustamata olulist detaili, et selles kolumnis esinevad kodused naised pole need, kes on kuni paariaastaste lastega kodus või täiskohaga tudengid. Aktiivsed tööotsijad, ka teie ei pea end puudutatuna tundma.

Mu hea tuttav on «lastega kodus». Noorim on 8aastane, vanemad juba täisealised. Kui juhuslikult kokku trehvame ja küsime, millega teine vahepeal tegelenud on, oskab tema oma elust tuua esmajoones näiteid, kui palju nägi ta vaeva, otsides just nimelt oranži elutoavaipa, kuidas sõidutas last kooliekskursioonile ning kus poes on suurimad soodukad. Omavahelised suhted on meil head, aga tema kujutlus minu argipäevast on selline, kus rassin pimesi tööd teha ja muud elu pole, tema aga see-eest ei pea ennast vaevama tüütu ülemuse, nõmeda töö ja kehva palga eest orjamisega.

Üllatus-üllatus, ei pea ka mina, nimelt pole enam Nõukogude Liit, kus töökohtadesse suunatakse. Kõigil on võimalus valida, mida õppida ja kuidas oma edasist elu sättida. Ei pea minema 12tunniste vahetustega kassapidajaks – natuke kättevõtmist, kooliskäimist ning avanebki oluliselt rohkem põnevaid uksi.

Siiralt ütlen, et ei kadesta koduperenaisi mitte nende igapäevase tegevuse või majandusliku muretuse tõttu, vaid sellepärast, et nende ego on rahul ja ambitsioonid täidetud.

Olen mõelnud ja sõprade-sõbrannadega arutlenud, mis hoiab naisi pikalt kodustena. Saan absoluutselt aru, et kõikides perekondades polegi eelarvelist vajadust mõlemal tööl käia. Tean mehi, kes teenivad ennast pooleks rabamata piisavalt, et peret üksi ülal pidada, aga tean ka perekondi, kus kõik liikmed omavahel saavad väga harva kokku, sest issi peab raha teenima. Kolleeg, kes aastaid kodus oli, läks laste teismeliseikka jõudes tööle, sest peas käis krõks ja tekkis vajadus lastele eeskuju näidata, kuidas kõik pereliikmed ühiselt panustama peavad.

Koduperenaisendus kui parasiteerumise vorm

Hirmus palju oleneb kaaslasest, kas ja kuidas ta oma koduperenaise igapäevast tööd hindab. Minu elukaaslane oli resoluutsel seisukohal, et naisel peab siiski väljaspool kodu ka tegevust olema. Tema nimelt soovis omale naist, kelle üle uhkust tunda, aga kuidas sa kiidad pikalt ja aastaid nõudepesemise või muruniitmise eest. Lisaks on tema suurimaid õudusunenägusid igav naine, kellega jututeemad otsa saavad, sest elu on nii rutiinne.

Päris rohkelt olen kohanud mõttelaadi, et koduperenaisendus on parasiteerimise vorm, kus osa inimesi maksab kõrgeid makse, et siis keegi «kodukana» selle eest hüvesid saaks nautida. Selles loosungis on kindlasti omajagu kibedust ja kadedustki, ma ise õnneks nii materialist pole, et teha arvutusi ja sajatada koduseid naisi, kuna meie maksusüsteemi arvestades on mittetöötav inimene suur kulu.

Veidi hämmastas ja valmistas pettumustki, et tuttavate mittetöötavate naistega rääkides oli vaid üks, kes ütleski rahulolevalt, et ta ei käi tööl sellepärast, et ei viitsi ja pole vaja. Sõidutab lapsi, tegeleb hobidega, ehitab, müttab, täiendab end ja möllab. Seda sädemega silmades ja see on minu jaoks mõnus ja kiiduväärne. Teised kodused aga kohmetusid, kui küsisin siira huviga, millega nad oma päevi sisustavad. Lootsin, et kuulen, kui mõnus on päevade kaupa lugeda, kokata, internetis surfata, kududa või teha mida iganes muud, millest töötavad inimesed unistavad, et neil rohkem aega jääks. Ma pole eriline koduhaldjas, aga süüa teha, koristada ning poes käia jõuan ka töö kõrvalt. See, et ma neid tegevusi naudingute edetabelite tippu ei paiguta, on juba muidugi iseasi.

Võtsin teema üles ka meessoost sõbraga, ühel argipäeva õhtul ummikus tiksudes oli meil pikalt ja laialt aega seda läbi hekseldada. Tema oli veel eriti resoluutne, nimetades tööl mittekäivaid naisi veidi kahtlasteks, kellega pole muust rääkida kui kiisupiltidest, naabri parkimisoskustest ja teleturu kaupadest, mis reklaami vaatajas juba erektsioonihäireid tekitavad, aga mida ilmtingimata igatseda või osta on vaja. Süütamata sigaret näppude vahel, joonistas ta roolis hoogsaid ringe ja kirjeldas suurima võimaliku uudisena ootamatut perelisa või seda, et naine on otsustanud päeva jooksul veganiks hakata. Lisaks lugematu arv selfisid, mida laaditakse üles jumal teab kuhu, tähelepanupuudus ning mehe süüdistamine, et ta liiga palju tööle pühendub.

Siiralt ütlen, et ei kadesta koduperenaisi mitte nende igapäevase tegevuse või majandusliku muretuse tõttu, vaid sellepärast, et nende ego on rahul ja ambitsioonid täidetud. Neil pole neid intellektuaalseid ega sotsiaalseid vajadusi, mis näiteks mind pidevalt karjäärikarussellil tiirlemas hoiavad. Mina raban, et saada ametialast tunnustust, ja saan selle eest palka, koduperenaise töötasu on iga päev kodus. Minu silmis on tema enesepremeerimine ja saavutuste üle uhkusttundmine kordi raskem kui minul. Ma ei tea ka, kas oskaksin siis hinnata neid asju, millest praegu unistan: rohke aeg ning vabadus tulla ja minna täpselt siis, kui selleks soovi on.

Ja ma ei olegi pärast neid pikkasid arutelusid teada saanud, millega kodused naised tegelikult aega sisustavad. Miks te ei taha sellest rääkida?