Kätlin Konstabel: kaardid näitavad suurt tõde

Foto: SCANPIX

Igasugused vaimse tervise valdkonna spetsialistid  aina soovitavad ja soovitavad, et rääkige lähedaste inimestega nn päris asjadest: tunnetest, omavahelisest läbisaamisest. Rääkige viisakalt, sõbralikult – mitte karjudes ja kurjustades, eks ole. Seda kurjustamise ja vingumise moel «rääkimist» oskame me kahjuks niigi, soovitusteta. Taoline  psühho-jutt võib muidugi ühel hetkel tõeliselt tüütuks muutuda ja seda osalt ka põhjusel, et sellistes jutuajamistes lihtsalt ei olda kogenud. 

Kuidas korraga selliseid jutte rääkida, kui ma ei ole elus osanud kellegagi rääkida sellistest asjadest, minuga pole kunagi nii räägitud? Jah, midagi sellist on  telekast kuuldud-nähtud – aga see on ju võlts, tehtud. Näitlejate värk. Kes siis seebisarjade või kunstfilmide järgi oma elu seab – kui minu päriselu pole niisugune, meie peres pole kunagi selliselt elatud ega taolisi jutte aetud.

Nii ongi inimesed tihti segaduses  – et eks jah,  psühholoogid ja kes veel, nad ajavad ju mõistlikku juttu, aga kuidas selliselt rääkida? Kust pihta hakata?  Võibolla ma rikun kõik veel hullemini ära, paistan imelik, minu peale saadakse kurjaks – kõik sellised mõtted on võimalikud ja normaalsed. Võib tekkida tunne, nagu soovitataks suusahüppaja profikarjääri inimesele, kes on sedasorti tegevust vaid telekas näinud –näinud maailmameistrite tippsooritusi, mitte kohalikke külahüppeid.

Tegelikult on selliste juttudega pihtahakkamiseks olemas üks abistav võimalus. Nimelt on kliiniline lastepsühholoog Angela Jakobson loonud kaardikomplekte just erinevateks keerulisevõitu vestlusteks, mida saab lausa raamatupoodidest osta. Iseenesest on need lihtsad kaardid, mängukaartide moodi – ainult et tegevused on natuke erilised.  Ühe komplekti juurde käivad näiteks ülesanded tunnetest arusaamise  ja selle kohta, kuidas erinevate keeruliste emotsioonidega toime tulla. Teises kaardikomplektis tuleb endast rääkides lõpetada lauseid (näiteks «Kõige olulisem asi, mis minuga juhtunud...» või «Kui saaksin end muuta, siis...»). Eraldi komplekt kaarte on paarisuhte teemadel rääkimiseks. Võetakse kaarte ja räägitakse ja kuulatakse teist ja saadakse väga palju targemaks.

Seega, mõelge korraks, kui tihti teil kodus on juttu sellest,  mismoodi keegi end ja oma elu näeb, millest unistab ja mida kardab. Või kui tihti arutatakse – sõbralikult, südamlikult, kogu tähelepanuga üksteist kuulates  – milliseid tundeid keegi eri olukordades kogeb. Kui tundub, et ega vist ei arutata, siis võiks sellised lihtsad kaardid appi võtta ju küll.

Kasu saavad lapsed, kel areneb nii oskus ennast analüüsida ja ka enda käitumist juhtida. Kasulik on see ka suurtele, kel tegelikult nendesamade oskustega tihti ju ka lood kiita pole. Tore on see, et need kaardid pakuvadki võimalust selliseid muidu võibolla kunstlikuna mõjuvaid jutte ette võtta mänguna. Lapsed lähevad muide vägagi elevile, kui vanemad taolise mängu ajal neile endast räägivad – ja mõnigi koolieelik, kel lugemine muidu just lemmiktegevus pole, satub nende kaartide teksti puurides täitsa hasarti. Kui lapsed on majas, siis harrastavad ja naudivad vanemad nagunii mitmeid tegevusi, mis võiks muidu tunduda pentsikud (määgivad, roomavad põrandal jne) ja omavahel natuke teistmoodi rääkimine ei ole enamiku perede jaoks arvatavasti veidruste tipp.

Kas kedagi hirmutas praegu see, et kaartide loomise taga on kliiniline psühholoog – kas mina või mu pere oleme siis haiged, need on võibolla mingid hullude kaardid? Ehk piisab, kui võtan niisama mõne vestmiku? Aga mõelge nüüd korraks. Tihti satuvad just psühholoogide juurde need lapsed ja täiskasvanud, kellel mured nii keeruliseks läinud, et ise enam sotti ei saa. Sellisel juhul ei pruugi alati ka spetsialistil olla kerge selliste inimestega kontakti saada, vahel tuleb võtta appi erinevaid nippe. Kui nüüd inimesed kasvõi selliste professionaali loodud kaartide abiga saavad paremini üksteisest aru – siis vahest polegi vaja psühholoogi või psühhiaatri aega kinni panna? Proovida ju võib.