Suhe marsruudil Tallinn-Milano: räägime rohkem kui koos elavad paarid

Foto: Scanpix / kollaaž Katri Karing

Kui kodumaal igati hästi toimiva pere ühe liikme välismaale tööle suundumisel lõppeb esialgu ajutiselt muutunud olukord sageli lahkuminekuga, siis mõned distantsilt alanud suhted püsivad raskustele vaatamata aastaid.
 

Nils Niitra kirjutas möödunud nädalal Brüsselisse tööle läinud euroametnike peredest, kus mõlemad valikud - nii ajutise kaugsuhte kui ka kogu pere võõrsile kolimise kasuks otsustamine - on kaasa toonud terve hulga purunenud suhteid.

Probleemiks on seejuures nii pereliikmete üksteisest eemalolek ja sellega kaasnev emotsionaalse seotuse ja lähedustunde kadumine kui ka euroametnikuga kaasa tulnud partnerite kodukanaks või -kukeks jäämisega kaasnev allakäik.

Ometi võib mõni kahes eri riigis elava inimese vahel tekkinud kaugsuhe toimida aastaid ja heal juhul viia ka püsiva, reaalse kooseluni.

Kaugsuhe on nagu suhe ikka

Tallinnas juristina töötav Maris (26, nimi muudetud) kohtus endast kuus aastat vanema Milanos panganduse vallas tegutseva itaallasest mehega veidi enam kui neli aastat tagasi ühel rahvusvahelisel tudengikonverentsil.

«Seal me suhtlesime suht platooniliselt tegelikult, aga mõni aeg pärast konverentsi lõppu otsustasime uuesti kokku saada neutraalsel pinnal - Poolas,» jutustas ta suhte algusest.

Kodus viibides jäädi omavahel suhtlema interneti ja telefoni teel ning üsna sagedased kohtumised muutusid vaatamata pikale vahemaale peagi tavaliseks. «Me kohe algusest peale lendasime hästi palju ja meil on vist enam-vähem kõik variandid läbi proovitud, kuidas kokku saada, kus kokku saada, kuidas mingisse sihtpunkti jõuda,» naljatles Maris.

Kui küsida Marise käest, millal tekkis otsus distantsilt suhet pidada, vastab ta, et sellist hetke polegi vist olnud. «Tegelikult kui me Poolas kokku saime, siis me juba eksisteerisime nagu paar, kui sinu väljendit kasutada. Pärast seda oli kuidagi iseenesestmõistetav, et me saame veel kokku,» tõdes ta, lisades, et kaugsuhe on nagu suhe ikka, lihtsalt oma eripäradega.

Samas tunnistas naine, et suhte alguses polnud tema jaoks esmatähtis, mis sellest edasi saab - vanust oli vaid 21 eluaastat ja oluline pigem hetke nautimine. Nii ei tulnud tulevikuplaanid ka ühiselt esialgu jutuks, kuid mõne aja möödudes selgus näiteks see, et mees näeb oma tulevikku pikas perspektiivis kindlasti vaid kodumaal, Itaalias.

«See oli tegelikult alles hiljuti, kui mina hakkasin mõtlema, et kas mina ka oma tulevikku pikas perspektiivis Itaalias näen,» märkis Maris. «Praegu - ma ei tea, kas ma ennast suudan seal päris ette kujutada või mitte, aga ütleme jah, ma olen valmis katsetama,» ütles ta muiates.

Lähiajal on Marisel plaanis ära lõpetada magistrantuur ja siis saab juba tõsisemalt mõtlema hakata kooselule. Mehel endal on kavas mõneks aastaks hoopiski Londonisse minna, kuid lapsi kasvatada sooviks ta siiski oma kodumaal.

Võõrsile kolimine toob naise sõnul paratamatult kaasa erinevaid probleeme ning neid on nüüdseks omavahel ka arutatud -  mureliku loomuga Marise on rahulik ja optimistlik mees suutnud siiani maha rahustada.

«Tal on lihtsam liikuda kui minul,» tõdes Maris. «Sest õiguse alal, kui ma Itaaliasse lähen, on mul keeleprobleem, kui ma Inglismaale lähen, on seal teine õigussüsteem - selles suhtes on mul raskem, aga praegusel hetkel me väga ei kaalu seda, et ta Eestisse tuleks,» rääkis ta.

Nii on kõige tõenäolisem, et kooselu alustatakse Londonis ning hiljem liigutakse siiski üheskoos Itaaliasse. Kuid vähemalt mittetööalaselt, igapäevaelus ei tohiks Marisel keelebarjääri tekkida - omavahel suheldakse praegugi peamiselt itaalia keeles, kuigi mehe emakeele tõsisema tudeerimise võttis naine ette alles siis, kui koos oli oldud üle kahe aasta.

Ebatraditsiooniline rutiin ja tappev igatsus

Kuigi igapäevaselt koos elavatele paaridele võib teise riigi vahet lennates kohtumine tunduda äärmiselt romantilise ja rutiini murdvana, pole Marise sõnul tegelikkuses kõik sugugi nii roosiline. «Eks rutiin mingil määral ikkagi tekib, sest inimene on ju inimene ja see, et me harvem kohtume, ei tähenda, et me alati midagi hullult põrutavat teeme,» märkis ta.

Vahel tunneb eestlanna näiteks puudust spontaansetest üllatustest: «Tahaks midagi uut, et ei käiks kõik etteaimatavat rada pidi - jah, me räägime iga õhtu, jah, ma saan teatud päevadel aastas oma lilled kätte.»

Teisest küljest jätab kaugsuhe naise sõnul oluliselt rohkem isiklikku ruumi. «Sa saad rohkem elada täpselt nii, nagu sina tahad - sa ei pea nii kohutavalt arvestama, kas või oma päeva planeerides, kuidas tema päevaplaan on parajasti,» tõdes Maris.

Positiivsena tõi ta välja ka selle, et iga kohtumist, koos veedetud aega ja paljusid väikeseid asju hinnatakse märksa rohkem kui tavalise suhte puhul. «Meil on näiteks hull sündmus, et jess, me saame koos supermarketisse minna süüa ostma, mis tavalisel inimesel on pigem, et kas sa lähed või ma lähen,» rääkis ta.

Ka koos söömine ja söögi valmistamine on Marise sõnul paari jaoks suur sündmus. «Ja kindlasti on vähem selliseid tülisid, et jälle sa jätsid sokid vedelema!»

Samas on kaugsuhtel ka oma varjuküljed. «Mõnikord muidugi viskab kopa ette, et on järjekordne sünnipäevakutse, mille peale mina vastan, et ei, ma ei tule kaaslasega; või on mingi külaskäik ja mina lähen üksinda; et järjekordselt ma pean minema üksi kodus magama…

Mõnikord tahaks just, et oleks lihast ja luust inimene, kellele ma saaks helistada, et kuule, läheks täna õhtul kinno või läheks täna õhtul välja sööma; kes võtaks kaissu või vahepeal vahetaks kas või lambipirni ära! Vahepeal tüütab jah ära, et ma pean kõigega üksi hakkama saama - mees on enam-vähem kujuteldav poiss-sõber kuskil arvutis,» kurtis Maris.

Et reeglina kohtutakse igal kolmandal nädalavahetusel, kaasneb sellega Marise sõnul ka tohutu aja- ja rahakulu. Enamasti käib naine Itaalias, aeg-ajalt külastab mees Eestit. «Ja mõnikord me valime mingisuguse keskpunkti, et natukene ringi ka vaadata,» lisas ta.

Kuid kohtumised ise jäävad üsna lühikeseks. «Ideaalis pikk nädalavahetus, tavaliselt reede õhtust kuni pühapäevani - napp 36 tundi koosolemist,» paljastas Maris karmi tõe. Ning kuna mõlemal on nii Eestis kui Itaalias ühiseid sõpru, tuleb üsna suur osa sellest hinnalisest ajast veeta sõprade, mitte vaid teineteise seltsis.

«Me oleme üritanud mingisuguse tasakaalu saavutada, et jätame endale hommikud vähemasti vabaks ja enne lõunat kellegagi ei kohtu…,» kirjeldas ta. Paraku tähendab see, et küünlavalges õhtusöök kahekesi on nende puhul pigem erand kui reegel.

Rääkida, rääkida ja veelkorda rääkida!

Et teineteisest lahus tuleb olla nädalate viisi, aitab Marise sõnul lähedust säilitada igaõhtune telefoni või Skype’i teel rääkimine. Samuti on neil traditsiooniks kujunenud see, et naine saadab esimese ärkajana mehele igahommikuse sõnumi ja saab sellele ka vastuse.

Õhtused vestlused aitavad kahtlemata teineteise eluga kursis olla. «Kellegi päevas ei ole niimoodi, et sa ei kujuta ette, mis täna juhtus, aga ikkagi on meil komme iga õhtu oma täiesti tavaline päev ka läbi rääkida, et mis me siis tegime,» selgitas Maris.

«Me võib-olla isegi räägime rohkem kui koos elavad paarid, sest kaugsuhtes on see asi, et sa pead konkreetselt maha istuma ja seal Skype’is teisele inimesele silma vaatama ja tund aga ära rääkima - sul ei mängi telekas, sa ei pese nõusid samal ajal. Sa võtadki selle aja ja lihtsalt konkreetselt räägid inimesega, see on hästi oluline,» rõhutas naine.

Kuidas on aga usaldusega, kui partnerist lahutavad tuhanded kilomeetrid? Maris tõdes, et üllataval kombel polegi raskem kui traditsioonilise kooselu puhul, sest juba alguses tuli enda jaoks vastu võtta otsus - kui ei suuda usaldada, ei saagi kaugsuhe toimida.

«Selles suhtes ma ütleks, et ma olen vähem armukade, kui ma olen olnud oma eelmistes suhetes, mis on olnud nii-öelda mittekaugsuhted,» märkis Maris. «Seda enam, et nii või teisiti, truudusetus ei sõltu ju tegelikult distantsist, vaid ta sõltub ikkagi muudest asjadest - kas asjad on korras või ei ole korras,» lisas ta.

Kõige raskemaks peab naine oma suhte juures siiski ajaplaneerimist ning kahe riigi vahet lendamist, kuid kõigega harjuvat ajapikku ära ja hirmu ta tuleviku ees enda sõnul ei tunne. Nüüdseks on Maris leppinud mõttega, et kui praegu lendab ta enamasti kodust Itaaliasse, siis ilmselt tulevikus tuleb lennata Itaaliast oma pere juurde. «Tõenäoliselt ma jään eluks ajaks lennufirmade väga heaks kliendiks,» muigas ta.