/nginx/o/2015/12/07/4775533t1hce11.jpg)
Kas ka sulle meeldib aega veeta omaette? Eelistad sageli iseenda seltskonda suurtele rahvamassidele? Muidugi on sul sõpru, inimesed meeldivad sulle, sul lihtsalt pole vaja pidevat ühiskonna heakskiitu, et end hästi tunda. Kui tundsid end ära, siis teadusel on sulle jälle häid uudiseid.
Wellesley ülikooli psühholoogid uurisid üksiklasi lähedalt ning avastasid, et sageli on neil küll suur sõprusringkond, kuid neil on sõpradele väga kõrge standard. Seejuures teevad nad aga teadliku otsuse veeta rohkem aega iseendaga, sest nad ei vaja teiste heakskiitu.
«On suur vahe, kas inimene on üksiklane, sest on nii valinud, või on see tekkinud sundolukorras,» ütleb Jonathan Cheek, Wellesley ülikooli psühholoog. «Üksindust eelistavad inimesed võivad olla selle temperamendipoole pärinud. See võib näidata, et lapsena polnud sel inimesel palju sõpru, aga ka, et ta kasvas üles privaatsust hindavas perekonnas.»
Muidugi on ka üksiklusel ekstreemseid väljundeid – mõned inimesed on patoloogiliselt häbelikud, teised aga ei suuda ärevushäirete tõttu palju suhelda. Sellisel juhul võib sotsiaalne isolaatsioon olla isegi terviserisk.
«Üksildustunne on nagu nälg või janu – see on ellujäämissignaal,» selgitab John Cacioppo, Chicago ülikooli psühholoog. «Kui sa tunned üksildust, tekib su kehas stressireaktsioon ning nii pole tervislik kaua elada.»
Uuringud on aga näidanud, et üksiklased on intelligentsemad ja sõpradena lojaalsemad ning tuleb meeles pidada, et inimesi on igasuguseid, me kõik elame oma elu eri viisidel. Kui sul on aga sõber, kes varem oli seltskonna staar, kuid nüüd ei näita ninaotsagi kodust välja, tasub ehk muret tunda, et tema üksildusse tõmbumine pole ehk terve, paneb Higher Perspective südamele.