Rääkisime sõbrannadega hiljuti teisele ringile minekust. Teise ringi sammuja all mõtlesime peaaegu kõik vaikimisi inimest, kellel on eelmisest suhtest laps või mitu. Pooled meist on veel olenemata perekonnaseisust lastetud, aga leidsime kõik, et oleme juba üsna mitu head aega selles vanuses, kus laste olemasolu on niivõrd loomulik, et sellega arvestatakse juba üsna automaatselt küsimatagi. Arutasime, mis hetkel peaks võimalikku uut kaaslast olemasolevatest lastest teavitama. Keegi ei arvanudki, et ööklubis kokteiliklaasi taga suvaliselt suheldes peaks oma laste arvu ja eluolu mainima, küll olid aga kõik selle poolt, et kui vähegi tõsiseltvõetav inimene ja small talk’ist sügavamale mindud, ei peaks seda varjama ega peitma.
Ossitüüpi põmmpead püüavad lahmides jätta muljet, nagu peaks üksikema eriti madala lati allosas jõlkuva partneriga leppima ning õnnelik olema, et keegi üldse nõus temaga suhet on looma. Eriti mahlakas oleks, kui tegu oleks mõne endise vangi, töötu, alkohooliku või ahistajaga. Samas üksikisasid vaadatakse vaikimisi kui kangelasi, kes on imetluse ja imestuse välja teeninud. Lahutatakse umbes pooled abieludest, enamikul neist paaridest on lapsed, aga kasvatajateks on enamjaolt emad, isade eelmise kooselude lapsed nagu ei loe ega tulegi järgmisesse suhtesse kaasa.
Vaadates, kuidas teise ringi mehed oma lastega suhtlevad või eksidesse suhtuvad, saab suurepäraselt aimu, mis saatus järgmistki kaaslast tulevikus ees ootab. Kas uskuda pimesi, et eksnaine on tõeline tõbras ja kasuahne nõid, kes ainult nõuab ja ennast teenida lasi? Kas häirekell läheb tööle, kui endist kaaslast elu suurimaks veaks, mõttetuseks ja frigiidseks lehmaks nimetatakse? Usun, et see oleks hetk sügavamaks järelemõtlemiseks ja kaalumiseks, kas panna jalg õrnalt pidurile või lasta pimedal armumisel võimust võtta.