Kuus eriti halba põhjust laste saamiseks

Foto: SCANPIX

Peg Streep kirjutab portaalis Psychology Today, et on intervjueerinud täiskasvanud naisi nende hoolimatute emade kohta juba kümme aastat. Peale kõige põletavama küsimuse «Miks ta mind ei armastanud?» esitavad need kurvad tütred psühholoogile tavaliselt järgmiseks küsimuse «Miks ta mind üldse sünnitas?». 

Mõnikord on see küsimus rohkem retooriline, teine kord jääb aga küsija kannatamatult ootama vastust, mida ei tule kunagi. Ometi tahaks ta väga teada, miks ema teda lapsepõlves nõnda südametult kohtles. 

Miks inimesed üldse lapsi tahavad, on muidugi keeruline teema. Varasematel aegadel saadi palju järglasi, sest sünnitamist oli oluliselt raskem vältida. Ka oli laste saamine seotud majanduslike ja kultuuriliste põhjustega. Aga ka siis saadi lapsi pelgalt südamesoovi pärast. 

Tänapäeval on tehtud arvukalt vastuolulisi uuringuid, mis näitavad, et lapsesaamine ei pruugi teha inimesi õnnelikumaks. Kui enamasti on tõestatud, et subjektiivne hinnang heaolule laste saabudes langeb, siis teadlased Angus Deaton ja Arthur A. Stone on märkinud, et need tulemused võivad olla eksitavad. Kuigi lapsevanematel on elus rohkem stressi, on nad enda sõnul ikkagi õnnelikumad. Samal ajal saavad lapsi rohkem parema haridusega ja tervemad inimesed, kes on suurema tõenäosusega abielus ja usklikud – kõik need omadused annavad teadupoolest õnnetundele palju juurde. 

Igal juhul on nüüd raseduse planeerimine ja sünnitamine kontrollitavam kui kunagi varem ning seda võimalust ei jäeta enamasti kasutamata. Kuigi siiani vaadatakse lastetutele täiskasvanutele veidi viltu ja neile esitatakse kohatuid küsimusi, on suhtumine muutunud aja jooksul siiski vabamaks ja see trend ei näi niipea pöörduvat. Samal ajal on ka üha rohkem neid mehi ja naisi, kes nii avalikult kui ka salaja kurdavad, et poleks pidanud kunagi lapsi saama. See ei tähenda, et nad oma lapsi ei armastaks, aga on taas ilmekaks näiteks, kui harjunud me tänapäeva ühiskonnas oleme võimalusega lapsesaamist ise valida. 

Lapsesaamine on väga suur otsus, mida ei tohi teha uisapäisa ja pikalt mõtlemata. Vastasel juhul võivad sellel olla koletud tagajärjed. Mitte ainult lastetute ja muretute kaaslaste kadestamine, vaid õnnetute hingede elu rikkumine. Uuringud on näidanud, et negatiivsed kogemused mõjutavad lapsi rohkem kui positiivsed. Kõik vanemad teevad vigu ja see on normaalne, kuid miski ei ületa seda, kui last kasvatakse ilma armastuseta. 

Perelisale on häid ja ka täiesti valesid põhjuseid. Streep on vesteldes emade ja tütarde, isade ja poegadega ning kõrva taha pannud mõned kõige halvemad põhjused, mis tegelikult ei tohiks kihutada kedagi järglasi saama.

1. Et oleks keegi, kes sind armastaks. Seda on psühholoogile üles tunnistanud mitmed naised, eelkõige väikeste beebide emad. Enamasti on nad selgitanud seda sooviga leevendada oma südamevalu, mis on tekkinud vanemate hoolimatusest või partneri hülgamisest. Probleem seisneb loomulikult selles, et ema lükkab lapse õlule tohutu koorma, millega too ei saa hakkama ega peagi hakkama saama.
2. Sest keegi eeldab seda. Pole vahet, kes see keegi on – elukaaslane, vanemad või tajutav ühiskonna surve –, lapse saamine on igal tasandil väga isiklik otsus ja suur vastutus. See nõuab väga palju tööd ja on liiga paljunõudev, et seda teha kellegi teise tahte pärast. Inimesed, kes nõustuvad laste saamisega kellegi teise survestamise tõttu ei mõtle enamasti läbi, mis on nende endi vajadused ja võimed, mida läheb kellegi eest hoolitsemiseks vaja. Seetõttu kurdavad hiljem sääraste lapsevanemate lapsed, et kuigi nende füüsilised vajadused on kaetud, on nende emotsionaalseid vajadusi valdavalt ignoreeritud.
3. Et kuhugi kuuluda. Jah, on ka inimesi, kes on tunnistanud, et on lapsi saanud ainult seepärast, et vastasel juhul oleks neid hukka mõistetud või häbistatud. Ühiskondlikud normid võivad olla küll ahistavad, aga kui järele mõelda, ei ole need sugugi piisavalt motiveerivaks põhjuseks, miks sünnitama hakata. 
4. Et elul oleks eesmärk. Laste kasvatamine võib küll anda elule lisaväärtuse ja eesmärgi, kuid lapse saamiseks on see väga nadi põhjus. Ainult sina saad otsustada, mis annab su elule mõtte, ja see ei ole kohustus, mida saab täita ükski teine inimene, ka mitte sinu laps. Kui laps võtta omale elueesmärgiks, siis piirab see tema vabadust ja võimalusi kasvada iseseisvaks inimeseks. Lapse kohus ei ole sinu elu paremaks või rikkalikumaks teha, ära pane talle sellist koormat.
5. Et oma pärandit edasi kanda. Ajalooliselt on olnud küllalt materiaalseid ja majanduslikke põhjuseid, miks tehti lapsi, kes ei olnud oma valikutes vabad. Sarnaselt nendega, kes tahavad lastega anda oma elule mõtte, näevad pärandi pärast muretsevad vanemad lapses enda pikendust, kellele lasub seetõttu ka tohutu surve jätta oma vanemast võimalikult hea mulje. Sel juhul ignoreerib vanem täiesti teadlikult, mida laps tunneb, mõtleb või ise tahab. 
6. Et hoida suhet koos. Kuigi tänapäeval kirjutatakse väga palju artikleid ja raamatuid ning tehakse filme sellest, et lapsed suhteid koos ei hoia, leiab ikka neid, kes sinisilmselt loodavad, et pärast lapse sündi kõik muutub ja suhe hakkab imeväel paranema. Loomulikult seda ei juhtu. Kuigi lahutuste peamisteks põhjusteks on truudusetus, sõltuvushäired ja raha, on lastega seotud probleemid samuti sagedaseks tüliallikaks. Nii nagu paarid ei aruta enne kokkukolimist vajalikke rahaküsimusi läbi, jääb paljudel ka omavahel läbi arutamata, kuidas on nende meelest õigem lapsi kasvatada. 

Õnneks ei määra lapse saamise algne põhjus seda, kuidas sa oma last kasvatad, kui sa oled enda vastu aus ja näed vaeva, et välja selgitada, kuidas alateadlikud vajadused sinu käitumist mõjutavad.