Mari Aruoja: kui disainer oma firmat ei tee, jääb ta töötuks

Mari Aruoja taaskasutatud materjalidest valmistatud kott. Foto: inkodu.ee

EASilt 100 000 krooni innovatsiooniosaku toetust saanud osaühingu Sumka omanik Mari Aruoja ütles ajakirjale HEI antud intervjuus, et disainer peab tegema oma firma, sest muidu jääb ta töötuks.

«Ja ringi reisides olen aru saanud, et sama asi kehtib ka mujal maailmas. Disainer ei saa lootma jääda, et keegi ta palga peale võtab. Näiteks käisin mõni aeg tagasi Islandil ja küsisin sealsetelt disaineritelt: «Miks ja kuidas te oma firma tegite?». Sama vastus kõlas,» rääkis naine.

Aruoja ongi disainer, kes nüüd juba enam kui aasta oma ettevõttega toimetab: disainib, toodab ja müüb naiste aksessuaare, peamiselt kotte. Täpsemalt kirjeldades näeb see protsess välja nii, et Aruoja disainib. Siis otsib allhankijad – nemad toodavad, õmblevad, lõikavad. Ja lõpuks kõige raskem osa – Aruoja üritab oma kotte maha müüa.

Taaskasutus pole lihtne tee

Kõige esimese asjana hakkas ta tegema taaskasutatud materjalidest, vanadest kampsunitest naistele mõeldud kotte. «Praegu ma selles liinis enam nii aktiivne pole, mõte pole täielikult ka maha maetud, kuid sellisel viisil kottide tegemine on väga raske,» rääkis ta..

Nimelt on kasutatud kampsunite leidmine kohutavalt ressursi- ja ajakulukas - sisuliselt tuli kampsuneid ükshaaval mööda linna otsida. «See muutus mõttetuks,» tõdes Aruoja.

Oktoobri keskpaigas sai Aruoja ettevõte, osaühing Sumka EASilt 100 000 krooni innovatsiooniosaku toetust uute kottide disainimiseks. Töö teeb (ja raha saab endale) Eesti Kunstiakadeemia.

Aruoja partneriks selles projektis on üks sporditarvete firma, nende poolt tulebki uutmoodi materjal – vahtkummilaadne, vett mitteläbilaskev materjal, millega kunstiakadeemia nahaosakond saab disainima ja katsetama hakata.

«Ma olen ise kunstiakadeemia taustaga, tean, kuidas nad töötavad, teadsin, kelle poole pöörduda, teadsin, mida neilt oodata,» märkis Aruoja.

Väikeettevõtja elu koosneb pudelikaeltest

«Väikeettevõtja elu pudelikaeladest koosnebki,» muigas Aruoja oma lühikese ettevõtluskogemuse kohta. Kõike peab tegema üksinda, sest inimesi palgata ei jõua, sissetulekuid ju pole, üksi aga kõike ei suuda ja ei oska. Natuke nagu nõiaring. Üks suuri pudelikaelu on see, kus kohas ja kuidas müüa.

Aruoja tegutses esialgu Rotermanni kvartalis loovalal. «Aga tulin ära, sest inimesed ei käinud, üldse firmad kadusid sealt pidevalt. Pole ju mõtet üüri maksta, kui kliente pole,» lisas Aruoja.

Uue projektiga, mida nüüd innovatsiooniosaku toel tehakse, on eesmärgiks natuke rohkem massiturule minna. «Päris Selveri lettide jaoks tegema ei hakka, kuid nii eksklusiivsed, nagu need taaskasutatud kampsunitest tehtud kotid, nii ka enam pole. Tahaks rohkem praktilise poole minna,» kinnitas naine.

Disainerist ettevõtjal on ka väga selge teadmine, kuidas ta välisturgudele läheb. See on väga kindel eesmärk, kuid mingitesse imenippidesse ja ekspordistrateegiatesse ta ei usu. Oma jalad ja oma pea peavad ekspordistrateegia ära tegema.

Ja tegelikult Aruoja juba ekspordibki ning väga konkreetsel viisil. «Ühes Norra linnas. Käin poodides. Vaatan, mida nad müüvad. Räägin nendega, mida nad tahaksid müüa. Ja pakun oma tooteid,» selgitas ta. Nii lihtne ja nii konkreetne see ongi.