Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX
Kui paljudel meist on tegelikult hirm, et peame paistma kellegi teisena?
Elementaarne: distsipliin ja kord tähendavad laste jaoks turvalisust.
Elu aga näitab, et raskel hetkel hoolijat pole, alles on vaid vabandused.
Peaaegu et väsitavaks ja tüütuks hakkab muutuma jutt turvatundest rahvusvahelise olukorra ja terrorismiga seotud sündmuste valguses. Umbes nagu fraas «deeply concerned». Teate küll. Varsti kõik naeravad. Et peame jääme iseendaks, ei tohi lasta hirmul enda põhiväärtusi ja -olemust hävitada. Samas varjutab kõike vähem või rohkem hirm, et meie väärtused ja olemus väänduvad nii ebakindlas maailmas ikkagi ka siis, kui ei taha.
Kätlin KonstabelFoto: Erakogu
Aga selliste mõtete muutumine tähendusetuks tühjaks taustamüraks on ju ohtlik, sest tegelikult neid peaks mõtlema hoopis rohkem ja mitte ainult välisuudiseid jälgides. Kui paljud meist suudaks samal teemal ja sama kindlal häälel kõneleda mitte suure poliitika, vaid üksikinimeste ja enda elu kontekstis? Kui paljud suudavad niimoodi – hirmust hoolimata iseendaks jäädes – elada?
Mõtleme korraks sõnale turvalisus. Turvalisus pole ju ainult teadmine, kas keegi paneb lennukisse pommi või annab kodus peksa. Jah, füüsiline turvalisus on väga tähtis, ilma ei saa – sellega oleme kõik nõus. Aga see muu osa turvalisusest, kui enesestmõistevaks seda peame?
Meie, täiskasvanutega, on ju sama lugu – olulisim osa keskkonnast ja inimestest peaks olema ennustatav, muidu turvatunnet pole.
Kui paljude jaoks näiteks on elementaarne teadmine, et reeglid, kord, distsipliin tähendavad laste jaoks turvalisust? Nii teavad lapsed, mismoodi maailmas asjad käivad, ja ei pea selle pärast muretsema – saab elada oma lapseelu. Ei, lapsi pole hea harjutada sellega, et kogu elu on sajaprotsendiliselt ette ennustatav, absoluutselt mitte! Aga kõige olulisem peaks ennustatav olema. Me võime vaielda, kui täpselt peab olema paigas lapse päevaplaan, aga ta peaks teadma, kas keegi teda armastab või mitte, ja kas mingi tema tegu saab vanema hukkamõistu või vaimustuse osaliseks.
Lubadused vaheldumisi vabandustega
Meie, täiskasvanutega, on ju sama lugu – olulisim osa keskkonnast ja inimestest peaks olema ennustatav, muidu turvatunnet pole. Kas aga pole me liigagi tihti kogenud, kui ühel hetkel kõigest väest ergutatakse meid oma arvamust avaldama ja järgmisel saame teada, et avaldatud arvamus ei kõlba, oli vale, sobimatu, nõme? Kuidas siis olla? Kui niisuguseid vastukäivaid sõnumeid kuuleb juhuslikelt inimestelt, siis saame hakkama. Aga kui selliste taga on meile olulised inimesed, siis läheme katki ja vahel need haavad ei paranegi. Nagu ka siis, kui ühel hetkel kuuleme lähedastelt ja kallitelt inimestelt lubadusi hoolimisest – reaalne elu aga näitab, et raskel hetkel hoolijat pole, alles on vaid vabandused. Selle kohta, miks seekord jälle polnud võimalik hoolida, miski tuli vahele,juhtub ju... ja nii korduvalt – lubadused vaheldumisi vabandustega. Ennustatav on ainult see, et millegi peale ei saa kindel olla. Kas pole tegelikult päris õudne mõelda, et nii elatakse teinekord aastakümneid?
Kui paljudel meie seast tegelikult on hirm, et me peame olema keegi teine, paistma kellegi teisena, kandma maski – ka kõige lähedasemate ees? Hirm, et meist ei hoolita, meid ei armastata, kui me ütleme välja oma tõelised mõtted ja tunded? Üks on tajunud, et ta peab paistma ainult lõbus, rääkima anedoote ja pilduma vaimukusi – muidu vaadataks imelikult, pöörataks eemale. Ehk on ta on kogenud, et temapoolne usaldus, avameelsus on tekitanud kuulajas, võibolla kõige kallimas inimeses hoopis hirmu ja vastumeelsust.
Teisel võib olla hirm, et ta peab igal pool kõigile paistma tubli, korralik, täiskasvanulik. Peitma ära lapseliku ja lustliku poole endas, sest see ei kõlba, tuleb ju olla tõsiseltvõetav. Kolmas peab püüdma paista iga hinna eest tark, sest kõik loodavad sügavaid mõtteid ja entsüklopeedilisi teadmisi, kõiges ja alati. Ja meie seas on ka neid, kellest me lihtsalt tajume, et nad varjavad ennast: nagu kannaks nad burkat. Me tunneme ebakindlust, sest meil pole märke, mille järgi nendega suheldes orienteeruda, ja me tõmbume eemale.
Häda on selles, et turvatunde puudumine ei taastooda ennast mitte ainult rahvusvahelistes, vaid ka igapäevastes inimsuhetes. Tekib nõiaring. Kui meil on tunne, et meie ei saa millegi ega kellegi peale kindel olla, ei siruta ka me ise kätt ega lase teist oma hinge. Paneme hoopis endalegi ette maskid ja selga burkad ning teinekord nende alla kuulipildujaid.
