Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/09/03/4447981t1hccef.jpg)
Kümme aastat tagasi, just enne kinnisvarabuumi, olin oma esimese kodu otsinguil. Leidsin ühe korteri vastvalminud Tallinna eriti liiklusrohke ristmiku kõrval tornmaja kuuendal korrusel. Majast voorisid mööda autod, trammid, bussid ja rongid. Hmm, polnud just parim valik, jõudsin kiirelt järeldusele ja hakkasingi taas südalinna korterite kuulutusi lappama.
Nüüd, kui sisustan oma neljandat kodu ja unistan jõuluks sinna kolimisest, tunnen lõpuks, et see ongi SEE koht – oli juba hetkel, mil esimest korda sinna ürgpuudega kaetud metsatukka astusin. Kümne aastaga on minu mõte kodust radikaalselt muutunud – korterist keset kesklinnamelu vaikseks äärelinnapesaks. Aga elu ju ongi muutumises – mis toona oli kodu valikul oluline, sellel ei ole nüüd enam sugugi tähtsust.
Mis asi see kodutunne õieti on ja mis teeb ühe koha koduks, just sellest räägin tänases Elustiilis laulja Ott Leplandiga, kes hiljuti kolis oma uude avarasse elamisse ja unistab sellest, et jõuluõhtul praksuks kaminaski tuli.