Otseblogi: mida vajavad vägivallaohvrid enim?

Dagmar Lamp
, naine.postimees.ee toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Postimehe naisteportaal on kohal Riigikogus toimuval konverentsil «Abi naistevastase vägivalla ohvritele», mida saab jälgida ka Postimehe portaalist videoülekandena. Toome siin teieni päeva teise osa olulisimad mõtted, mis keskenduvad ohvrite aitamisele.

Norra ekspert Solveig Bergman, kes on toonud Norra kogemust ka Eesti varjupaigatöötajateni, räägib nende riigi kogemusest. «Oluline on tagada mitte ainult füüsiline, vaid ka emotsionaalne turvalisus,» rõhutab ta varjupaikade põhiülesannet. «Eri süsteemide omavaheline hea koostöö on sealjuures väga oluline.»

Norra varjupaigad on ligipääsetavad ja paindlikud, samuti võetakse seal vastu ohvrite lapsi, on võimalik jääda ööseks ning tagatakse füüsiline turvalisus. Kohapeal ei pakuta muid teenuseid, kuid aidatakse inimesel jõuda õigete instantsideni, mis oskavad ohvrit edasi aidata. Praegu on Norras 52 varjupaika ning nüüd toetab varjupaike ka riik, enne rahastati neid eratasandil.

Teine Norra ekspert, Anna Birgitte Mørck rõhutab erinevate süsteemide omavahelise koostöö olulisust. «Koostöö on oskus ja seda on vaja õpetada,» sõnab Mørck, et miski ei teki niisama. «Otsuste tegemisse on vaja kaasata ka ohver, kuulata tema lugu ning hoida avatud meelt.»

Omavalitsustel ei ole piisavalt tuge ning vastutuse jagunemine on ebaselge – need on kaks probleemi, millega Norras vägivalla vastu võideldes jänni jäädakse. «Viimase 20 aasta jooksul on naistevastast vägivalda aina rohkem  hakatud defineerima kui rahvatervise probleemi,» kinnitab Bergman, et olukord on tunduvalt paranenud.

Vägistamisest teatavad rohkem kui 9 protsenti naisi, samas kui meeste puhul on see näitaja vaid protsent. «Naised on praeguseni suurim ohvritegrupp, seda ei tohi unustada, aga me ei saa oma silmi sulgeda teiste vägivallavormide vastu – vanurid, lapsed, seksuaalvähemused, vihakuriteod... Need on uued väljakutsed, millega me peame rinda pistma,» sõnab Bergman.

Kas naised saavad Eestis vajalikku abi?

Tartu ülikooli lektor Kadri Soo uuris, kuidas jäid naised rahule varjupaigas pakutavate abivõimalustega. Rahvusvaheliselt on muuhulgas soovitatud, et turvakodus pakutakse teenust nii ohvrile kui ka tema lastele, et tagatud on füüsiline ja emotsionaalne turvalisus ning muuhulgas ka, et teda aitaks samast soost spetsialistid.

Eestis pakutakse turvakoduteenust, mis pakub turvalist kohta, kus ööbida, puhata, rahuneda ning planeerida, kuidas raskest hetkest edasi minna. Lastele ja naistele pakutakse ajutist elamispinda, nõustamist, aidatakse luua tegevusplaan ning hinnatakse turvariske.

Edasi järgneb juhtumipõhine nõustamine. Selgitatakse välja naise olukord, millised on tema soovid ning kuhu soovitakse välja jõuda. Millist abi võiks naine vajada ning räägitakse tema õigustest, saadaolevatest teenustest ja aidatakse vajadusel leida ka finantsilist, juriidilist ja ka psühholoogilist abi. «Väga oluline tugikeskuse töötajate puhul on kompetentsus ja nende pädevus,» räägib Soo. «Oluline on vägivallaspetsiifikast teadlik olek, naistevastase vägivalla teemaga kursis olemine.» Et anda piisavat ja õiget abi, peab tundma vägivallatseja käitumismustreid ning oskama pakkuda olukorda sobivaid lahendusi.

Enamikul juhtudest vägivallatseb partner või ekspartner

Soo läbi viidud uuringust nähtus, et vägivallatsejaks oli 87 protsendil juhtudest partner või endine partner. «Uuringus osalenud naised tahtsid väga oma kogemusest rääkida, et julgustada teisigi naisi tugikeskusesse pöörduda,» kirjeldas Soo uuringu läbiviimist, kuid samas tunnistas selgunud tõsiasja, et teadlikkus tugikeskustest on kahjuks küllalt madal.

Kuna varem nimetati tugikeskusi varjupaikadeks, selgus ka, et turvakodude imago ja maine pole alati kõige parem ning levinud on väärarusaamad, näiteks et tugikeskused on mõeldud asotsiaalsetele naistele. Enamik naistest ei teadnud, et tugikeskused on olemas ka väikelinnades. «Pöördumise takistuseks on hirm, eelarvamuslik suhtumine tugikeskustesse,» tõdeb Kadri Soo.

Soo sõnab, et naisi üllatas enim reageerimise kiirus - kui kiiresti tugikeskuse inimesed ühendust võtsid, kodust lahkuda ja asju pakkida aitasid, kui positiivne oli esimene kontakt ja empaatiline lähenemine. «Naised tundsid, et nad lähevad kellelegi korda, et keegi usub neid ja ei heida neile midagi ette. Naised tundsid, kuidas pinge langes,» kirjeldab Soo. Tugikeskuse töötajad aitavad naistel aru saada olukorra tõsidusest: «Jah, tõesti, ka mina olen vägivallaohver.»

Nõustamine ja abi on ääretult oluline

Uuringus osalenud naised kiitsid väga tugikeskuste olemasolu ning nõustamise olulisust. Seejuures on väga oluline, et tugikeskuste psühholoogid on paremini kursis vägivalla spetsiifikaga ning oskavad paremini nõu anda, naist ja vägivallamustreid mõista. Tasuta juriidiline abi annab naistele tuge nii kohtusse pöördumisel kui ka igapäevaasjade ajamisel: koostada tegevusplaane mehe materiaalse terroriseerimise kaitseks, aidata tagasi saada röövitud last, lahendada ühisvara küsimusi jne.

«Oluline oli see, et teenus on tasuta. Naised arvasid, et oma rahakoti pealt nad seda endale lubada poleks saanud,» selgitab Soo. «Lisaks oli ka juhtumeid, kus kohtus eirati vägivallatõendeid ning kohtunik ei võtnud vägivalda arvesse.» Soo toob näiteks ühe juhtumi, kus esimene lahendus oli naise jaoks ebasoodne, kuid tänu juristi nõule oskas ta esitada apellatsioonikaebuse ning teisel ringil juba suhtus ka kohus vägivallatsejasse tõsisemalt.

«Naiste jaoks on abi palumine väga suur ettevõtmine,» räägib Soo, et kui naisel on võimalik ühe korra oma lugu ära rääkida, siis teist korda on neil seda ääretult raske teha. Seetõttu on väga oluline, et tegemist on kompleksse asutusega, kus ollakse naise juhtumiga kursis, kus spetsialistid arutavad juhtumeid omavahel ning abi saab ühest kohast. 91-97 protsenti naistest jäid turvakodude pakutavate erinevate aspektidega väga rahule.

Tagasi üles