Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Emme lemmiklapse elu pole sugugi meelakkumine

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Linda Pärn
Copy
Artikli foto
Foto: Vida Press

Vähe on neid, kes julgeks välja öelda, et üks laps on kuidagi armsam kui teised. Ometi on paljud lapsed tundnud, et kõik õed-vennad ei ole vanemate silmis võrdsed. Purdue ülikooli uurimus näitab, et ema lemmiklast pole tegelikult põhjust kadestada, sest täiskasvanuna tekib tal suurema tõenäosusega depressioon.

Väljaandes Journal of Gerontology: Social Sciences avaldatud pikaajalises uuringus osales 309 pere 725 täiskasvanud last. Uurides peresuhete erinevaid aspekte leidsid teadlased, et täiskasvanuna on kõige depressiivsemad need lapsed, kellel oli võrreldes teiste õdede-vendadega emaga kõige lähedasem suhe. Sama ilmnes neil, kel oli emaga kõige rohkem vasturääkivusi, ning neil, kelles ema kõige rohkem pettus, vahendab Fox.

Erinevusi tütarde ja poegade vahel välja ei tulnud, mis tähendab, et lemmiklapse sugu pole depressiooni tekkimisel määrav. Küll leiti, et ema pettumus mõjutab sügavamalt mustanahalisi kui valgenahalisi.

Teadlaste selgitusel on ema lemmiklapse hilisema depressiooni taga lapsepõlveaegne rivaalitsemine. Ema suurem tähelepanu ei kaalu üles kadedate õdede ja vendade negatiivset suhtumist.

Kuna uuringus osalenud laste emad olid 65–75-aastased, peavad teadlased depressiooni üheks võimalikuks põhjuseks ka seda, et vanaks jäänud vanemad ootavad abi kõige rohkem just oma lemmikutelt. Vanurite hooldamine lisab aga stressi veel juurde. 

Väljaanne Bustle pakkus juurde oma teooria, et emad kipuvadki rohkem tähelepanu ja hoolt suunama neile lastele, kes on teistest nõrgemad ja tundlikumad, mis tähendaks, et kindla lapse eelistamine ei pruugi olla depressiooni põhjus.

Uurijatel on plaanis lähemalt vaadata ka isa ja laste suhteid ning seda, kas lemmiku staatust saab kuidagi ennustada. 

Tagasi üles