Konverents: kuidas me suudame lähisuhtevägivallaohvreid kaitsta?

Dagmar Lamp
, naine.postimees.ee toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Täna toimub Riigikogus naistevastase vägivalla vastane konverents «Abi naistevastase vägivalla ohvritele», millest teeb Postimees videoülekande. Oleme ka meie kohal ning anname jooksvalt ülevaate, milliseid olulisi mõtteid sel teemal täna jagatakse.

«Tõeni jõudmine, et mu sõbral on vägivaldne elukaaslane, võttis kannatlikkust ja aega,» alustas Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Kalle Laanet isiklikku lugu tänasel naistevastase vägivalla vastasel konverentsil. Ta rääkis, kuidas tema sõber - nagu sajad teised naised - olla kord komistanud, kord ukse vastu jooksnud, iga kord katmas sinikaid meik. Naistevastane vägivald on miski, millega puutume me kõik kokku rohkem kui sooviks ning Laanet rääkis, kuidas on näinud, kui raske on ohvril olukorrast pääseda, kui sageli võib juhtuda, et süüdistatakse ohvrit või ei leita raskest situatsioonist väljapääsu.

«Politseinik, kes ohvrit ei aita, ei peaks mundrit kandma,» ütles Kalle Laanet konverentsi avasõnades. «Võtame pea liiva alt välja ja kaitseme kaitsetut!»

Norra suursaadik Dagfinn Sørli ütles, et vägivald puudutab liiga paljusid meist ning sellega tuleb võidelda. «Vägivald ei ole aktsepteeritav,» ütles suursaadik ning lisas, et vägivalda tuleb mõista, et sellest jagu saada. Ta rääkis, et Norras on laialdaselt abivõimalusi vägivalla all kannatanud peredele, sealhulgas pakutakse vägivallatsejatele ka teraapiavõimalusi.

Naiste Varjupaikade Liidu esinaine Eha Reitelmann rääkis, et suured sammud on tehtud psühholoogilise ja juriidilise abi pakkumise vallas ning nüüd on võimalused abi saada palju paremad. «Eesti naiste tugikeskuste süsteem on oma arengu eest tänu võlgu Norra naiste varjupaikadele, kes juba 2000ndate alguses meid oma kogemustega julgustasid,» tänas Reitelmann nii rahvusvahelisi kui siseriiklikke partnereid.

Seadusemuudatused naiste väärtuse kaitseks

Justiitsminister Urmas Reinsalu kinnitas, et riigil lasub kohustus jätkuvalt vägivallavastast võitlust rahastada. «Meie emade, tütarde, õdede, lähedaste väärikus,» võttis Reinsalu kokku kõige olulisema aspekti lähisuhtevägivalla temaatikas. «Me oleme ohvrite ja kannatanute õigused jätnud tagaplaanile ja seda tuleb korrigeerida! Muutuma peab suhtumine kriminaalmenetlusesse uurijate, politseiametnike, riikliku süüdistust esitavate ametnike poolt.»

«Menetlus peab arvestama isiku individuaalseid vajadusi,» jätkas Reinsalu, et ohvreid tuleb kohelda inimlikult. «Riik võtab endale järgmisest aastast kohustuse - olukorras, kus peres on vastuolulised suhted - kaitsta alaealist ja lapse huvisid. Lapsel peab olema täielik õigus riiklikule kaitsele.»

«Tänases olukorras pole kannatanul või ohvril sõnaõigust,» lisas Reinsalu, rääkides vägivallatseja karistamisest. «Kui ühiskond ehk riigivõim leiab, et isik käitub piisavalt «kohaselt», on õigus riigil karistust leevendada, aga minu küsimus on, kas kannatanul ei peaks olema õigust oma sõna sekka öelda? See on küsimus, millele ootaksin tagasisidet.»

«Tõsine väljakutse on riigi õigusabi kättesaadavus,» nentis Reinsalu, et Eesti õigusabi süsteem ei ole täna piisavalt pädev abi pakkuma ning vajaks reformi. «Riik peab olema võimeline kaitsma ja tagama naiste väärikust,» rõhutas minister.

«Ahistava jälitamise juhtumid on praktikas esile kerkinud, viimase viie aasta jooksul on registreeritud 58 eraviisilise jälitamise kuritegu,» tõi minister välja kõheda statstika, lisades, et enamasti on ohver ja jälitaja omavahel lähedalt seotud. «Ahistav jälitamine pole hetkel kriminaliseeritud, aga minu ettepanek on see muuta karistatavaks.» Tõsiste teemadena, millega tuleks kindlasti tegeleda, nimetas justiitsminister veel sundabielusid ja naiste suguelundite mutileerimise praktikat.

Kriminaalmenetluse vajadus ja eesmärk lähisuhtevägivalla juhtumites

Riigi peaprokurör Lavly Perling püüdis mõtestada kriminaalmenetluse olulisust lähisuhtevägivallajuhtumites.

Statistika on nukker: kui 2011. aastal oli 1939, 2014. aastal aga 2721 registreeritud perevägivallajuhtumit, kuriteojuhtumeid on selle aasta jooksul registreeritud 16 protsenti rohkem kui möödunud aastal.

«Ma ei taha kuulda lugusid sellest, et meil pole piisavalt head seadust või meil pole piisavalt ressurssi,» ütles Perling. «Alati võib leida probleeme, oluline on leida lahendusi. Kannatanu vajab tuge ja abi, aga ka meie vajame kannatanut.» Perling selgitas, et õigusriigis pole võimalik tõendada kannatanu vastu toimepandut päris ilma kannatanuta. 

«Kas peaeesmärk on kaitsta kannatanut või karistada süüdlast? Ma ei tea,» tunnistas Perling, et mõlemad on olulised. «Lepime kokku, et kaitseme kannatanut nii palju kui saame, ja karistame süüdlast.»

«Ideaalis peabki õiguskaitse lähtuma kannatanu huvidest. Mul on hea meel, et seadus tuleb meile appi ja et me väga selgelt liigume kannatanukesksuse suunas. Aga, mis seal salata, ma olen kärsitu loomuga ja mulle tundub vahel, et natuke aeglaselt liigume.»

«Üks on selge: vägivallale tuleb reageerida, vägivalla eest tuleb kaitsta,» sõnas Perling konkreetselt. «Me peame andma kannatanule võimaluse olla nii tugev, et ta tuleks sellest olukorrast välja. Riigipoolne reaktsioon peaks olema kiire, konkreetne ja adekvaatne.»

Perling usub, et olulised on terviklahendused, sest üksi ei lahenda probleemi ei riik, sotsiaal- või õigussüsteem või abiorganisatsioonid, aga koos saab lahendusi leida. Vägivallategusid panevad toime arad mehed, ütles Perling ning ütles, et ideaalolukorras käib politsei korrapäraselt riskiperede ukse taga, et küsida, kas kõik on korras. «Iga ärahoitud vägivallategu on tegelikult võit,» ütles Perling.

«Mis on meie ühine eesmärk? Vägivallatu ühiskond? Jama! Meie ülesanne võiks olla tagada igaühe õigus vägivallavabale elule,» võttis riigiprokurör otsad kokku. «Ühine eesmärk peaks olema märgata ja mitte aktsepteerida vägivalda! Lepime kokku, et kõige olulisem on see: kannatanu saab aru, et riik reageerib.» 

«Vägivallatu elu on võimalik ja see ongi normaalne elu!» julgustas lõpetuseks Lavly Perling kõiki, kes on kannatanud, abi otsima.

Kas kannatanu peab kodust lahkuma?

Sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledži juht Priit Heinsoo küsib: millised on kannatanu vajadused, kes on kannatanu, kuidas me teda aitame? Mis saab pärast seda, kui vägivald on lõppenud? «Meil on selline olukord, kus kannatanud pöörduvad varjupaiga poole ja vägivallatseja jääb oma keskkonda,» rääkis Heinsoo. «Kas see on alati õige? Milline keskkond on kannatanule turvaline, kas kodu võiks või peaks olema see koht, kus kannatanu ei tunne end ohustatuna?» Heinsoo rõhutab, et kodu peaks olema turvaline, kuid ometi peab sageli just kannatanu toe saamiseks lahkuma, eriti kui keskkond talle vägivalda meelde tuletab.

Heinsoo sõnul on küsimus siiski ka esmastes sekkumistes: kannatanul peaks olema võimalik jääda sinna, kus on tema asjad, kus on tema lapsed... «Me peaksime suutma kehtestada vägivallatsejale lähenemiskeelu,» arvas Heinsoo ja lisas, et mõlema poolega tuleb intensiivselt tegeleda.

Tagasi üles