/nginx/o/2015/11/24/4732993t1he323.jpg)
Laste kasvatamine on tundlik teema, sest vigu teevad ka kõige heatahtlikumad inimesed. Mõnikord ongi just hea tahe see, mis viib äärmustesse ja ei lase lapsel elu õppida.
Üheksa märki, et su laps on ära hellitatud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kujuta ette laste sünnipäeva. Enamik meist on näinud stseeni, kus sünnipäevalaps rebib pakkidelt pabereid ära, et näha, mis on seal sees. Kui üks pakk lahti, haarab ta teise järele. Kohusetundlik lapsevanem seisab kõrval ja tuletab meelde, et kinkijale tuleb öelda aitäh. Kuna ta tunneb end lapse ebaviisakuse tõttu ebamugavalt, kommenteerib ehk juurde, kui vägev kink on või kui hästi see lapsele sobib, kirjutab Psychology Today.
Uhked ja üleliia priiskavad sünnipäevad on vaid üks moodus, kuidas lapsevanemad soosivad lapse arvamust, et tema on maailma naba. Vanemale teeb ikka rõõmu, kui lapse nägu läheb kingitust saades särama, sest sai täpselt seda, mida ihaldas. Paljud meist on nõus sõidutama oma lapsi kuhu vaja, sest maimuke peab ju kohe kohale jõudma ja üksi minnes jääks hiljaks. Küllaga on ka neid, kes teevad oma laste koolitükke kodus ise, et laps saaks südamerahuga varem magama minna.
Õnne üleküllus
Paraku, kui laps saab kõik, mis ta tahab, muutub ta aina isekamaks ja ei õpi tänulikkust. Kasvatusteadlane Amy McCready nimetab seda «mina, mina, mina» epideemiaks ja süüdistab selles lapsevanemaid, kes on oma laste õnne nimel kõigeks valmis.
«Isekuse epideemia saab enamasti alguse vanemate liigsest sekkumisest - liigsest hellitamisest, kaitsmisest, poputamisest, kiitmisest ja laste nõudmistele pidevast järele andmisest,» märgib ekspert, kelle sõnul sekkuvad tänapäeva lapsevanemad liiga palju oma lapse õnnetunde, mugavuse ja edu loomisesse.
«Liigselt sekkuvad vanemad juhivad igat oma laste sammu ja eemaldavad nende teelt kõik takistused. Samas püüdes kaitsta oma lapsi ebaõnne eest võtame neilt võimaluse ise otsuseid langetada, oma vigadest õppida ja areneda tugevaks isiksuseks, kes elus paratamatult ette tulevate raskustega hakkama saaks. Kõike seda tehakse armastuse nimel - aga head asja ei saa kunagi olla liiga palju, sest selle tulemuseks on lapsed, kes eeldavad, et saavad alati kõik, mis neile vaid pähe tuleb.»
Üheksa märki, et su laps on liialt ennast täis
McCready on ärahellitatud laste epideemiast kirjutanud raamatu «The Me, Me, Me Epidemic: A Step-by-Step Guide to Raising Capable, Grateful Kids in an Over-Entitled World». Selles nimetab ta märke, mis näitavad, kui suur võib probleem olla.
- Laps eeldab hea käitumise eest tasu või mingeid hüvesid.
- Ta läheb harva kellelegi appi.
- Ta mõtleb rohkem endale kui teistele.
- Kui midagi läheb valesti, süüdistab selles teisi.
- Ta ei oska kaotada/ ei talu pettumust.
- Poes käies nõuab alati nänni.
- Kui ta eksib, siis eeldab, et keegi tõttab talle appi.
- Arvab, et reeglid temale ei kehti.
- Alati tahab veel… ja veel.
Ole mureta, kui märkasid, et oled oma last liialt poputanud. Seda saab veel muuta. Alustuseks pead iseendas selgusele jõudma ja oma ülehoolitsevatele instinktidele vastu astuma. Ära tee enam lapse eest seda, millega ta saaks ka ise hakkama. Kui laps nõuab midagi, mis sulle tundub ohtlik, siis ütle kindlalt ei ja ära anna järgi. Loomulikult on laps pettunud ja proovib su peal kõiki tuntud taktikaid, et sa murduksid, kuid see on tema enda huvides, et jääksid enesele kindlaks. Enamasti saavad lapsed pettumusest siiski üsna kiiresti üle.