Doktoritöö: eesti meesjuhid peavad soolist võrdõiguslikkust probleemina ebaoluliseks

Foto: SCANPIX

Täna kaitseb Kadri Aavik Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis doktoritööd, milles ta uuris, miks eestlastest meesjuhid liiguvad karjääriredelil üles-, venekeelsed naistöötajad aga pigem allapoole. «Privilegeeritud gruppidel, kes peituvad tavalisuse ja normaalsuse taha, on võimalik seadustada teatud norme, väärtusi ja praktikaid sellisena, mis jäävad nende endi esitustes silmapaistmatuteks,» hindab Aavik tulemusi. «See võimaldab eestlastest meesjuhtidel luua omavahelist solidaarsust nii juhtide kui ka meestena.»

Aavik uuris praktikad, mille kaudu tekib sotsiaalne ebavõrdsus ning kuidas seda alal hoitakse. Vaatluse all olid hea eesti keele oskusega, kõrgharidusega, kuid töötud või alla oma võimeid jäävaid töid tegevad venekeelsed naised ning era- ja avalikus sektoris juhtidena töötavad eestlastest mehed.

Venekeelsed naised esitasid oma karjääriteekondi kui järk-järgult allapoole liikuivaid. Vastutus selle eest pandi nii iseendale kui ka välistele teguritele, rõhutades eelkõige rahvust. Samuti tajusid nad kõrvalejäetust sotsiaalsetest võrgustikest. Niisugune eelhoiak ei võimalda aga ka siis, kui ollakse kakskeelne, rõhutada oma tugevusi ja kompetentse töötajana ega kandideerida hästi tasustatud prestiižsetele töökohtadele.

Eestlastest meesjuhid rääkisid samas juhtivale ametikohale jõudmisest kui loomulikust karjääri jätkust, rõhutades soodsaid juhuseid ja õigel ajal õiges kohas olemist. Sotsiaalsete sidemete rolli tööalase edukuse saavutamisel ja säilitamisel pidasid nad iseenesest mõistetavaks, soolist võrdõiguslikkust aga probleemina ebaoluliseks. Nende näitel ilmneb, kuidas narratiivid mitte ainult ei kirjelda, vaid ka loovad inimeste materiaalset reaalsust.