/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2017/04/25/6590799t1h746b.jpg)
Tänapäeval on üsna tavaline, et inimesed leiavad endale uue töökoha või elukaaslase väljaspool Eesti Vabariiki. Tihti toob see kaasa vajaduse asuda elama mõnda välisriiki. Kui kolijaks on lapsevanem, kelle juures laps igapäevaselt elab, tekib küsimus, kas ja kuidas on tal võimalik laps endaga välisriiki kaasa võtta? Advokaadibüroo LEXTAL vandeadvokaat Katrin Orav selgitab ajakirjas «Märka last», kuidas reisida lastega nii, et see oleks seadusega kooskõlas.
Lahkuläinud vanematel, kellel on lapse suhtes säilinud ühine hooldusõigus, on perekonnaseaduse kohaselt võrdsed õigused ja kohustused. Hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju. Perekonnaseaduse § 124 lg 1 kohaselt on isikuhooldus hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad lahus, otsustavad nad lapsega seotud olulisi asju ühiselt. Seega peavad lahkuläinud vanemad ühiselt otsustama ka lapse kolimise välisriiki!
Juhul, kui vanemad saavutavad sellise kokkuleppe, et laps võib koos ühe vanemaga asuda elama mõnda välisriiki, ei ole probleemi. Kuivõrd seaduse kohaselt on lapsel ka pärast välisriiki kolimist õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ja mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega, peaksid vanemad täiendavalt sõlmima suhtluskorra kokkuleppe, et ette näha, millisel viisil hakkab välisriigis elav laps edaspidi suhtlema oma Eestis elava vanemaga. Suhtluskorra kokkulepe peaks hõlmama eelkõige seda, kus ja millal kohtumised toimuvad ning kes ja kui suures ulatuses tasub lapse reisikulud. Loomulikult sõltub palju lapse vanusest, vanemate materiaalsetest võimalustest ja töögraafikutest. Kui tegemist on lasteaialapsega ja välisriik ei asu Eestist geograafiliselt kaugel, on sobivat aega leida ilmselt lihtsam. Praktikas on kokku lepitud näiteks selliselt, et laps viibib igal kuul ühe nädala või kaks nädalavahetust Eestis elava vanemaga, vanem reisib kas ise välisriiki või laps toimetatakse selleks perioodiks Eestisse. Kui välisriik asub Eestist geograafiliselt kaugel või laps käib juba koolis, sobivad pikemateks kohtumisteks paremini puhkused, vaheajad ja riiklikud pühad. Kuivõrd vanematel on lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused, on lapse reisikulud samuti jagatud praktikas vanemate vahel võrdselt. Igal juhul tuleb vanematel teha koostööd selleks, et lähikontakt Eestis elava vanemaga säiliks!
Olukorras, kus vanemad rahumeelset kokkulepet ei saavuta ja Eestist ära koliv vanem võtab lapse kaasa ilma teise vanema nõusolekuta, on Eestisse jääval vanemal õigus esitada «Lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni» (nn Haagi Lapseröövi Konventsioon) alusel taotlus justiitsministeeriumile lapse viivitamatuks tagasitoomiseks Eesti Vabariiki. Last ei tagastata Eestisse üksnes äärmiselt erandlikel juhtudel! Näiteks, kui taotlus esitatakse hiljem kui ühe aasta möödumisel lapse äraviimisest ning laps on uue keskkonnaga kohanenud või valitseb tõsine oht, et lapse tagasitoomine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil panna lapse talumatusse olukorda.
Kirjeldatud negatiivse stsenaariumi ärahoidmiseks, tuleks esmalt otsida abi kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajalt, kes omab erialaseid teadmisi ja kogemust ning aitab tihti vanematel saavutada laste osas mõistlikke kokkuleppeid. Kui vanematel ei ole võimalik lapse elukoha osas kokkulepet saavutada ka lastekaitsetöötaja vahendusel, annab perekonnaseadus lapsevanemale võimaluse pöörduda kohtusse ning taotleda, et küsimuses, milles kokkulepet saavutada ei õnnestu, antaks ainuotsustusõigus üle ühele vanemale. Kohtusse pöördumisel tuleb lapsevanemal taotleda ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja ainuotsustusõiguse üleandmist lapse viibimiskoha määramise küsimuses. Perekonnaseaduse § 119 kohaselt ei otsusta kohus ise lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, s.o. ilma teise vanemata.
Lapsevanemal tuleb kohtusse pöördumisel arvestada sellega, et kohtumenetlusse kaasatakse lisaks kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale ka laps, kellele määratakse riigi kulul advokaat. Lastekaitsetöötaja on kohustatud esitama asjas oma arvamuse. Kohus kuulab ära vähemalt 10-aastase lapse isiklikult aga vajadusel ka noorema. Otsust tehes peab kohus lähtuma alati lapse huvidest, arvestades ka asjaomaste isikute õigustatud huve. Lapse viibimiskoha (sh elukoha) otsustusõiguse üleandmisel, eelkõige juhul, kui lapse elukohaks saab olema mõni välisriik, lähtub kohus muu hulgas sellest, kumma vanemaga on lapsel lähedasem kiindumussuhe, millised saavad olema tema elutingimused, kas tal on olemas välisriigis lasteaia- või koolikoht. Eeldatakse, et väikesed lapsed omandavad võõrkeele väga kiiresti ning kohanevad uue keskkonnaga samuti suhteliselt lühikese aja jooksul. Vähem oluline ei ole asjaolu, kuidas on tagatud lapse edaspidine suhtlemine Eestisse jääva vanemaga, võttes arvesse, kuidas see on siiani toiminud.
Täiendavalt tasub Eestist ära kolival vanemal läbi mõelda, milliseid lapse elu puudutavaid küsimusi tuleb välisriigis veel lahendada, milleks võib olla vaja teise vanema nõusolekut. Näiteks, millises koolis hakkab laps käima või kes otsustab lapse tervist puudutavate küsimuste üle. Elus võib ette tulla olukordi, kus on vaja väga kiirelt reageerida, kuid eri riikides elavate vanemate puhul võib olla see raskendatud. Nimetatud küsimuste osas tuleb samuti lapsevanemal pöörduda kohtusse ja taotleda ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja ainuotsustusõiguse üle andmist ühele vanemale.