Naised räägivad: mis imeloom on seksisuhe ja kuidas sellega täpselt ringi käia

Foto: SCANPIX

Mis täpselt on seksisõprus ja kes on seksisõber? Kutsusime sel teemal vestlusringi arutlema kümmekond Eesti naist vanuses 22–35 ja uurisime, mida nemad on kogenud, õppinud ja asjast arvavad. Hea lugeja, kuidas sina suhtud suhetesse, mis põhinevad ainult seksil? Jäta oma mõtted kommentaaridesse!

Naised räägivad: seksisõprus, on see võimalik ja kui, siis kuidas?

Mis on teie jaoks seksisuhte ja «pärissuhte» vahe, kuhu te seate piirid? Kas näiteks seksisõpra seltskonda võtate või pigem ei? Kinno filmi vaatama koos ei lähe, koduseinte vahel pärast seksi võib filmi vaadata küll?

Marin: «Seksisuhet ei tutvusta eriti sõpradele, kui see suhe on ka juba kuudepikkune, vähemalt ei tutvusta seksisõbrana.
 Seksisõbra perekonnaseis pole alati väga määrav või oluline.»

Pikaajaline seksisõprus on tarkade inimeste meelelahutus, loll raudselt armub, muutub armukadedaks või jääb teise suhte olemasolu korral vahele... On miljon varianti, kuidas loll muutub tüütuks.

Kelli: «Tuletasin meelde, kuidas mul see vanasti käis. Üks mõte tuli pähe: deitimas olen käinud ka meestega, kellega tõmmet ei olnud. Noh, käisimegi kinos, ühest suudlusest asi kaugemale ei läinud. Seksisuhte jaoks aga peab keemia olema, isegi kui liblikaid ei ole.»

Lenka: «Seksisuhe on ühese eesmärgiga: nautida mehe keha ning seda, mida ta naisele füüsilises plaanis suudab pakkuda. Selles osas on füüsilisel tasandil totaalne klapp, kehad «kõlisevad haldjalikult», kui ollakse koos jne. Naise poolt kindlasti ka suhtumine, et absull ei huvita, kas ta on mehe jaoks piisavalt atraktiivne, või et kas mees on piisavalt intelligentne... Emotsioonid on out, mulle ei lähe korda, kas tüübil on tüdruksõber või ei, ei sekku tüübi igapäevastesse toimetustesse. Siit aga tekib minul küsimus – kui tüüp hellitab ja kaisutab ja loobib komplimente, siis mis hetkest muutub algselt planeeritud seksisuhe hoopis deitimiseks? Minu meelest lõppkokkuvõttes hullult keeruline teema!»

Kui oluline on sõpruse ja muu suhtlemise osa sellises suhtes? 

Marin: «Mind küll huvitab, et mu sekspartner intelligentne oleks. Ja olen täiesti veendunud, et talle on minu ajud ja välimus samuti olulised. Hmm, ma nüüd siin mõtlen muudkui enda peale. Minu sekspartnerid on mulle ikkagi ka eelkõige sõbrad. Okei, ma ei käi nende vanavanematel külas, aga oleme teineteise tegemistega ikkagi jooksvalt kursis ja samamoodi arutame omavahel oma päevi ja öid. 
Aa, hea tava on see, et suhtes seksisõbra koju ei ronita. Deidile külla minna on okei.»

Lenka: «Ma arvan, et seksisõprade suhteid ongi väga erinevaid. Näiteks mina küll ei soovi, et mu seksisõber oleks ka mu pärissõber, sest sealt võib kujuneda hoopis suhe välja, on elu näidanud...»

Marin: «Ma eile õhtul lesisin seksisõbra kaisus, rääkisime nii seksist, ühisest tuttavast, dogmadest, minu vannitoa põrandaküttest kui ka kassiallergiast ja Savisaarest. Jah, isegi see ei kustutanud isu ära... Lihtsalt, kui ta inimesena mind ei huvitaks, siis mis selle etapi asemel oleks? Lesiksime kuivalt kõrvuti, paneksime pimedas riidesse ja lahkuksime?»

Lenka: «Mnjah, igapäevaasjadest saab tegelikult edukalt ka vähem intelligentse tüübiga rääkida...»

Marin: «Kui seksisõbraga võin vabalt käia ringi ja öelda, et ta on niisama sõber, siis deiditavat tüüpi ma nii ei nimetaks. Ei esmadeidil ega siis, kui suhe juba veidike käima joostud.»

Kuidas erineb seksisuhe deitimisest? Millised erinevused on mängureeglites?

Kristel: «Seksisõbraga on kohtumine ikkagi alati konkreetse eesmärgiga. Temaga isiklikult kuhugi ei viitsiks deidile minna. Mul on küll füüsiline tõmme olnud, aga niipea kui seks läbi, siis kaob see tõmme ära ja astud uksest välja, nagu polekski midagi, igapäevaselt suhelda ka ei taha. Deitimisel ikkagi on mängureeglid natuke teised, on ikka põnevust ja flirti jne. Seksisõbraga kohtingule ei tahaks minna, see rikub asja ära.»

Marin: «Ma arvan, et seksisuhte puhul on kohtumise eesmärk alati paigas: see lõppeb ühtemoodi. Niisama deitimisel on veidi ettearvamatumad tagajärjed. See võib piirduda niisama kohvikus ja loomaaias käimisega, aga ei pruugi (kuid võib) voodis lõppeda. Deitimine on romatilisem, pingutatakse rohkem.»

Kristel: «No ma ei tea, ilmselt on tegelikult kõigil need asjad omamoodi. Iga suhe, olgu see siis püsisuhe, juhusuhe või visiitsuhe, kõik teevad oma reeglid ise ja kõigi jaoks on nendel ka erinev tähendus. Kui mul seksisõber tahtis asja tõsiseks ajada, siis kadus minu jaoks ära asja võlu ja enam ma temaga ei suhtle. See vist on klassika, aga kui kutt, kellega ma kohtamas käin, tahab asja tõsiseks ajada, siis oleks ikka endal ka huvi olemas.»

Maria: «Pikaajaline seksisõprus on tarkade inimeste meelelahutus, loll raudselt armub, muutub armukadedaks või jääb teise suhte olemasolu korral vahele... On miljon varianti, kuidas loll muutub tüütuks... Minu jaoks on vahe ressursikulus: seksisuhet on vaja siis, kui aega või muud ressurssi n-ö pärissuhteks ei jätku. Ei ole aega või soovi koos loomaaias käia või filme vahtida, aga inimkontakti on vaja... Seksisuhe tekib mu meelest pigem nii, et midagi nagu särises, keemia töötab, aga mõistusega saavad mõlemad aru, et suhet pole mõtet punnitada – ei viitsi või ei ole hetkel prioriteetne vms... Nii tekib turvaline variant, kellele aeg-ajalt helistada ja uurida, et kuuuule...»

Sille: «Seksisuhe võib olla ka muidu suhtes inimesel (noh, armuke või nii, aga samas mitte «pärisarmuke», sest pole tundeid, on ainult seks). Samas, mõnikord on inimestel tegelikult pärissuhe (räägitakse vanaema kassist ja jõulukinkidest) ehk ollakse emotsionaalselt ka väga lähedased, aga kuna mõlemad tahavad asja kohustustevabana hoida, siis nimetavad seda seksisuhteks. Kuid sisu on nagu pärissuhtel, see tähendab, et pole ainult puhas lihahimu.»

Marin: «Armukestel võivad ka ikka soojad tunded olla, küll mitte sellised, mis silme eest mustaks võtavad, saba sirgu selga virutavad ja kodust välja panevad kolima. Selline chill ja mõõdukas meelelahutus, ressursside jõujooned on ikka oma naise kasuks, aga tuju upitamiseks ja minu poolest kasvõi silmaringi laiendamiseks on keegi veel.»

Aigi: «Seksisuhtel ja deitimisel on põhiline vahe see, et seksisuhtega väljas eriti ei käida, kui just ei satuta samale peole. Ei kutsuta, et kuule, lähme kinno, pigem helistatakse peo lõpus, et kuuuuule, mis sa teeeed? Deiditavale ei hakka mällis peaga helistama ja ennast külla kutsuma, aga fuckbuddy’le saab helistada millal iganes ja suhteliselt suva, mis olekus.
 Deiditavaga sa ei saa kokku, et ainult seksida, fuckbuddy’ga sa ei viitsi kokku saada, kui sa ei ole kindel, et seksi soolas ei ole.»

Aga mis siis, kui ikkagi tekivad tunded? Või kuidas üldse nende tunnetega on?

Liina: «Et need piirid oleks paigas, peab omavaheline klapp ja teineteisemõistmine olema üsna kõrgel tasemel. Tuleb osata arvestada, et kummalgi võib tekkida nõrkusehetki, mil tahaks seksisõbrale pisarais kaela langeda: «Ainult sina mõistad mind, võta mind päriseks endale!!!» Võrdlen seda «sõbrannaga trennis» fenomeniga – kui üks kaotab entusiasmi, siis teine ergutab, nii ka seksisuhtes: kui üks hakkab liiga klammerduma, siis teine tuletab meelde ega anna järele. Seksisõber on see, kellega tõesti ei tahagi midagi sügavamat või pigem keerukamat luua. Tunne peab muidugi vastastikune olema. Parim «ohjeldaja» on ilmselt distants. Ja ma arvan, et ainult füüsilisest ei piisa ka siin, jagama peab huumorimeelt, suutma ja tahtma seltskonnas semutseda, kui selline olukord tekkib.»

Angela: «Pakun, et tihti on olukord naiste puhul palju, noh, vähem cool. Oled üksildane, leiad kuti, kes sind tegelt ei taha, aga no pakutud seksi võtab ikka vastu. Seksid, aga üksildus ei kao, sest sa tajud ju, et ta võttis pakutu, aga ei ole tegelikult huvitatud. No ja siis mõtled endale vahva loo välja, et seksisõber, aitab solvumist maas hoida. Ja muudkui seksid, aga kuna lugu on üksildane ja kurb, vead ikka kinno ja deitidele ka ja vaistlikult proovid emotsionaalselt siduda (nutad patja, lased lohutada jne). Kusjuures, tihti ei ole asi selles, et sa seda kutti päriselt tahad, vaid selles, et miks tema ei taha... Kurb, aga ma olen selliseid asju ikka palju rohkem näinud kui teadlikke seksisuhteid. Ma tegin lihtsalt selle üldistuse, et kui paljud naised ei ole oma muudes suhetes ratsionaalsed, ei ole põhjust arvata, et nad händlivad ära seksisuhted. Seetõttu on palju sellised häguseid suhteid, mida sildistatakse seksisuhte nimega, kuid mis tegelikult on mingi üldine segadus ja jura ja täis suuri tundeid. Ja veel – seksisuhe ei ole väheväärtuslik, see on sama väärtuslik kui kooselu, lihtsalt teistlaadi. Ehk et see, kuidas sa oma suhetega hakkama saad, kehtib igat sorti suhete puhul. Et kui käpard, siis käpard.»

Milleks üldse seksisuhe, kas ja miks seda on vaja? Ja miks on seksisuhe midagi, mida justkui häbenema peaks?

Kersti: «Minu jaoks on kvaliteetses lähedussuhtes olulised seks, intiimsus, lähedus, soojus, hoolimine, respekt, kogu komplekt... Mu subjektiivses maailmas tekivad käärid selles, kuidas saab olla lihtne seksisuhe rahuldav. Jääb mulje, et seksisuhe on selline «mõnus toores füüsiline kepp ja läheme laiali». On olnud neid üheöö ja kaheöö seksimisi küll ja veel, aga kui tagasi vaatan, siis pigem tõepoolest olen end nende kaudu kas välja elanud, otsinud egopai või seiklusi. Ei ole õnnestunud mul tekitada sellist vahvat seksisuhet... Mis muidugi ei välista, et need teiste jaoks olemas ei ole ja toimima ei peaks. Tegelikult saan inimliku kontakti, läheduse ning tähelepanuvajaduse kaetud oma sõprade abiga. Ja füüsilise poole saab rahuldatud värvika vibraatorikogu abil... Ma kahjuks tean väga vähe neid naisi, kes suudavad tõepoolest viljeleda mitmeliigilisi suhteid ja on sealjuures emotsionaalselt ja psühholoogiliselt tasakaalus...

Angela: «Laiemalt veel – selle teema kirglikkuse taga on ikka see vana hea joon, et kõikide teiste suhted, mis erinevad meie omadest, on kräpp. Me kõik proovime teemat vabastada, aga no ei õnnestu. Seksisuhete kohta ütlevad kristlikud abielunaised, et kamoon, hoorad! Õnnetu abielu kohta ütlevad kõik kaasaegsed naised, et õugaad, ajaraisk. Me proovime mõista, aga teema jääb kirglikuks.»

Kersti: «Ma mõtlesin ka seda, et sageli ollakse endaga pahuksis ja loodetakse leida iseennast kelleski teises... Ja mitte ainult seksisuhetes, ka paarisuhetes. Lihtsalt nood «tühjad» sekssuhted ongi mu silmis pigem pinnapealset paarisuhet meenutavad «plaastrid», millega üritatakse ennast kokku lappida aina uuesti. Ja need «mittetühjad» seksisuhted, milles osalejad on tasakaalus ja mis toodabki positiivseid tundeid, neid on in vivo ikka sitaks vähe. Seks ilma suhteta: mul on peenis, sul on vagiina, kogemata kukkusin su vagiinasse poole aasta jooksul 25 korda... Aga see pole suhe, see on siis mis asi?  Suhe... suhtlus... Kaks võõrast saavad baaris kokku ja vestlevad öö läbi. Üheööjutusuhe? Aga kui seksivad ka, siis on üheööjuhusuhe?»

Olga: «Mu arust on naljakas, kuidas näiteks suhe ilma seksita võib ju ikka suhe olla, aga seks ilma suhteta on kõigile sada tuhat täiesti erinevat asja!»