Vihastusid? Kuus sammu, kuidas jääda rahulikuks

Foto: SCANPIX

• Lapse käitumisega tegelemiseks peame kõigepealt ise maha rahunema

Kuidas jääda rahulikuks, kui lapse peale vihastud? Siin on kuus sammu, mida tuleks alati ärrituse vaoshoidmiseks kasutada, kui laps kannatuse proovile paneb. Tegelikult sobivad need kasutamiseks igas olukorras, kus emotsioonid meie üle võimust võtavad. Nende omandamine nõuab aega, aga tulemus on seda väärt. Omandatud oskused muutuvad vihaemotsioonide haldamise loomulikuks viisiks.

Esimene samm: peatuge

Esimene samm on peatuda kohe, kui tajume ärritumist, siis ei lähe emotsioonid kontrolli alt välja. Kurb tõde on aga, et tegelikult läheme me enamikel kordadel endast välja, solvume ja ärritume oma lapse peale ning tõstame häält.

Tajudes, et kontroll kaob käest – PEATU. Kui sul on lause pooleli – PEATU – ära lõpeta isegi mõtet. Kui ehk vaid selleks, et öelda: «Ma saan praegu vihaseks!» Hea PEATUMISE liigutus on hoida mõlemad käed näo ees, peopesad väljapoole. Tõugake pahameel endast eemale ja samal ajal lausuge: «Stopp!» Teo ja sõnade sidumisel on kaks eesmärki. Füüsiline liigutus aitab meil oma tegevuse peatada ja annab ühtlasi lapsele teada, et me oleme jätkamiseks liiga vihane.

See «Stopp!» on eelkõige meie enda jaoks. See ei ole mõeldud peatama lapse tegevust, sest üsna tõenäoliselt ei lõpeta laps sel hetkel oma halba käitumist. Jonniv laps võib jätkata jonnimist. Nägelevad lapsed las jätkavad nägelemist. Asja tuum on selles, et lapse käitumisega tegelemiseks peame kõigepealt ise maha rahunema. Heal juhul võib see aja jooksul muuta ka lapse käitumist. Ta võib õppida, et kui sina peatud, siis pole tal mõtet jätkata, kuna sina lülitusid välja. Elisabeth Pantley soovitab oma lapsega sellest eelnevalt rääkida. Anda talle teada, missugune on meie uus plaan.

Mis saab aga siis, kui me oleme lapse peale nii vihane, et oleme valmis teda lööma ega suuda STOPP liigutust kasutades rahuneda? Sel juhul tasub suunata oma füüsiline reaktsioon näiteks käte plaksutamisse. See ei ole ovatsioonidega aplaus. Oma pahameelt väljendades tuleks plaksutada kõvasti ja kiiresti. Kujutleme, et oleme vihane, plaksutame käsi ja ütleme oma mõttes lapsele, mida me tunneme. Lisaks ärrituse maha surumisele saadab plaksutamine väga selge sõnumi meie lapsele.

Teine samm: võtke endale ruumi

Kui oleme peatunud, on järgmiseks sammuks astuda lapsest eemale. Rumal on jääda vihasena olukorda, mis meid marru ajas. Oletame, et vihastasime lapse virisemise peale. Hüüatame «Stopp!», aga jääme edasi tuppa, kus ta oma vingumist jätkab. Tõenäoliselt me vihastame uuesti. Nüüd tuleks teha veidi ruumi teie ja lapse vahele. See võib hõlmata imiku võrevoodisse panemist või virisevale lapsele korraks selja pööramist. Kui me ei saa toast lahkuda, paneme käed risti, sulgeme silmad ja seisame vaikselt.

Tegevusel on mitu eesmärki. Esiteks selgitab see lapsele teie rahulolematust – anname talle märku, et meie meeleolu on jätkamiseks liiga häiritud. See takistab olukorda kontrolli alt väljumast ning võimaldab meil leida enesevalitsuse. Lisaks õpetab see lapsele tähtsat viha haldamise oskust. Me anname head eeskuju, kuidas selle asemel, et ägedate ja solvavate sõnade ja tegudega jätkata, lihtsalt eemalduda. Pidage meeles, et peaaegu iga kasvatusprobleem võib oodata. See ei nõua vahetut sekkumist. Ärge muretsege – kui me oleme valmis sellega tegelema, on see ikka veel seal. (Kahjuks.)

Alternatiiv: kaisutamine

Kui me enesekontroll on taastunud, võime minna ja emmata oma last suure karukallistusega. Ja lasta oma meelepahal embusesse sulanduda. Hingame sügavalt ja kordame rahustavat mantrat. «Ta on vaid laps.» «Ma tulen sellega toime.» «Ka see läheb mööda.» Meenutame endale, et ta ei jää igavesti väikeseks ja ühel päeval – uskuge mind, me tunneme sellistest hetkedest puudust. Kallistus ei tähenda, et kiidame lapse äsjase sõnakuulmatuse heaks – meil tuleb sellega ikkagi tegeleda. See kaisutus on mõeldud ütlema lapsele, et me armastame teda kõigele vaatamata ja see aitab igasugustest probleemidest üle saada.

Kolmas samm: rahunege maha

Kui oled end lapsest eraldanud, siis püüa ennast kokku võtta. Hinga mitu korda aeglaselt, ühtlaselt ja sügavalt sisse ja välja. Pane käsi kõhu peale ja tõmba õhku sissepoole, kuni tunned, et kõht täitub hapnikuga. Püüa mõne järgneva minuti jooksul mitte mõelda olukorrale, mis sind endast välja viis. Pea meeles, et see võib oodata.

Proovi lugeda numbreid või luuletust või korrata mõnd rahustavat sõna või väljendit. Mõnikord sellest siiski ei piisa ja siis tee mõnda aega midagi muud – vaata televiisorit, loe, kuula muusikat, jookse trenažööril või helista sõbrale. Kindlasti on maha jahtumiseks teisigi viise. Ainult siis oled valmis edasi liikuma ja alustama probleemi lahendamist.

Neljas samm: vaata olukorda kainelt

Selleks peame me mõistma, mis tegelikult toimus. Ärritununa oli meie nägemus olukorrast moondunud ja emotsioonid segasid nägemast, milles tegelikult probleem oli. Keri stseen oma peas tagasi ja ürita välja selgitada, mida laps tegi (või ei teinud) ja miks see sind endast välja viis. Hea viis juhtunut analüüsida on ette kujutada, et see juhtus kellegi teisega ja sind kutsuti analüüsima, mis läks valesti. Püüdes vaadata olukorda kõrvalseisja pilgu läbi aitab mõista, kust me pahameel pärines ja miks me olime valmis oma tütrele laksu andma kõigest seetõttu, et ta ei söönud oma taldrikut tühjaks!

Püüa keskenduda ühele küsimusele korraga. Ära liida olemasolevale probleemile juurde teisi pahandusi, mis on kunagi juhtunud. Kui söömiseprobleemile lisaks hakkad oma tütart süüdistama ka kõikides kordades, mil ta oma mänguasju ära ei pannud või koera ei toitnud, pöörad tegeliku küsimuse pea peale. Iseasi, kui söömisest keeldumine viitab sellele, et sõnakuulmatus ise ongi probleem. Toit taldrikul oli lihtsalt õlekõrs, mis murdis kaameli selgroo.

Viies samm: täpsustage olukorda

Nüüd on aeg sõnastada täpne probleem. Olles vaadanud olukorda objektiivse pilguga, püüa kirjeldada probleemi ühe-kahe lausega. Üksik tegu kutsub haruharva esile vihapurskeid. Isegi kui enesekontrolli kaotamise põhjustas stressi, valu või halva tuju tekitatud madalseis, jääb kõige tõenäolisemaks põhjuseks korduvalt esinev halb käitumine. Tõenäoliselt oled rahulik, kui laps joonistab vaikselt ja õnnelikult köögilaua ääres. Teiste sõnadega, isegi kui ärritunud reaktsioon on ebakohane, peituvad selle juured mõnes teises, põhjendatud probleemis.

Mis saab aga siis, kui me pärast olukorra analüüsi avastame, et probleem ei olnud mitte lapse tegu, vaid meie enda halb tuju? Parim lahendus on andeks paluda, aga see ei ole alati kerge. Tegelikult on see üsna mitmel põhjusel keeruline soovitus. Tihtipeale tegi laps siiski pahandust ja tema tegu vallandas meie meelepaha. Kuigi me reaktsioon oli ebakohane, oli ka lapse käitumine kohatu. Lisaks sellele tunnevad vanemad sageli, et oma ägestumise pärast vabandades vabastavad nad lapse vastutusest nende rolli eest vahejuhtumis. Ja kui oleme oma vihases tiraadis esitanud valjud ja kindlad väited, siis tundub rumal oma sõnu süüa. Mõnikord jätkame oma vihaste sõnade ja tegude kaitsmist, isegi kui me eksisime ja me ise teame seda.

Kui raske see ka ei oleks, on kordi, millal on parem endale tunnistada, et meil polnud õigus ja vabandada lapse ees oma meelerahu kaotamise pärast. Vabandamine annab lapsele väga tähtsa õppetunni, näidates, et kõik teevad vigu. See näitab lapsele, et vabandamine on õige tegu.

Kuues samm - nüüd on aeg probleem lahendada ja eluga edasi minna.

Pärast neid kuut sammu oleme me vägagi valmis naasma lapse juurde ja lahendama olukorda, mis meie ägestumise põhjustas.

Ole enda vastu leebe. Ärritust ongi raske kontrollida. Isegi kui me oleme omandanud kõik enesekontrolli oskused, esineb ikka olukordi, kus viha meie üle võimust võtab. Me kaotame kontrolli lapse üle ja siis enda üle. Aga püüa endale andestada, nii nagu andestad oma lapsele. Kui me suudame ülaltoodut kasutada niigi palju, et selle tulemusel kõrvaldada kas või pooled vihaepisoodid oma elus, siis oleme paljudest vanematest edukamad.

Artikkel põhineb E. Pantley «Nututa kasvatus» põhjal. Anneli Kritsmann-Lekštedt on kolme lapse ema, PREP suhtekoolitaja ja suhtlemistreener