Kuidas lapse peale mitte vihastuda?

Foto: SCANPIX

• Viha pole emotsioon, mis lihtsalt kaob
• Hea uudis on siiski see, et ägestumist saab kontrollida

Kui laps korraldab poes suurejoonelise jonnietenduse, joonistab uue diivani täis, loksutab mahla sülearvutisse või lööb oma väikest õde, siis on lapsevanema meelepaha loomulik, automaatne ja vältimatu reaktsioon. Selle asemel, et püüda mitte ärrituda – mis on peaaegu võimatu – või viha enda sees hoida (mis võib muul viisil tagasilöögi anda), on parem keskenduda sellele, kuidas olukorrale õigesti reageerida. Ühesõnaga, mida enam püüad ärritavas olukorras mitte ägestuda, seda tõenäolisemalt purskuvad emotsioonid kontrolli alt välja.

Hea uudis on siiski see, et ägestumist saab kontrollida. Tegelikult teeme seda kogu aeg. Mõtleme kordadele, kui ärritusime müüja, kelneri, ülemuse, naabri või ees veniva autojuhi peale. Me neelasime viha alla ja reageerisime tsiviliseeritud viisil. Või kui laps käitus halvasti, aga hoidsime end tagasi, sest see juhtus avalikus kohas, ülemuse, ämma või lapse õpetaja juuresolekul. Suutsime kontrollida oma meelepaha kõigis neis olukordades, sest raevumine oleks läinud meile sotsiaalses mõttes kalliks maksma.

Oma lapse peale pahandades on aga kõige hullem vastureaktsioon lapse viha või pisarad. Tihtipeale sellest ei piisa, et meid peatada. See ei ole teadlik otsus, aga juhtub siiski. Kui nüüd endale kordame, et ägestumine ei ole tõhus kasvatus ja see võib kahjustada meie suhet lapsega, samas kui teised meetodid loovad positiivseid tulemusi, siis motiveerib see meid õppima oma ärritust kontrollima.

Miks me üldse laste peale vihastume?

Enamikul meist on selge ettekujutus ideaalsest pereelust. Näeme vaimusilmas korras tube ja ahjusooje šokolaadiküpsiseid. Tegelikkuses on kodus kaugelt rohkem lärmi ja kaost, kui me sooviksime. Ja siis ühel päeval, kui televiisor üürgab ja lapsed kaklevad, me komistame vedelevale mänguasjale ja leiame katkise kruusi, purskab kogu me viletsus korraga välja.

Arvesta sellega, et nii kaua kui kodus kasvavad lapsed, et satu meie kodu kunagi Diivani esikaanele. Terve mõistuse säilitamise nimel muudame oma tähtsusjärjekorda ja lõdvendame oma standardeid. Uskuge, kui lapsed kasvavad suureks ja lahkuvad pesast, siis näeb meie kodu välja täpselt nii puhas, sile ja triigitud, nagu soovime. Aga siis imestame ise ka, kuidas me küll omal ajal segadusest nii suure numbri tegime.

Lapsed on kogenematud, naiivsed ja enesekesksed. Neil on piiratud teadmised sotsiaalsetest reeglitest ja eeldatavast käitumisest. Veelgi enam – neil on oma vaba tahe. Ükskõik, kui palju me ka ei püüaks, ei suuda me panna last sööma, magama, mänguasju kokku korjama, aitäh ütlema või potil käima. Me võime paluda. Näägutada, anuda, ähvardada ja nuruda, aga laps on iseseisev inimene ja funktsioneerib meist sõltumatult. Lapsed ei ole targad, ratsionaalsed ega küpsed. Nad tahavad teha just seda, mida parasjagu tahavad, nad ei mõtle eriti minevikule ega tulevikule, rääkimata veel sellest, kuidas nende teod võiksid mõjutada teisi inimesi. Me ei saa sundida oma lapsi olema vähem lapselikud, samuti ei ole meil võimalik nende suureks kasvamist kiirendada. Kui järele mõelda – ega me vist ei tahakski seda.

Inimesed ei ole loodud asju esimesel korral selgeks saama. See kehtib nii laste kui täiskasvanute kohta. Koolis korratakse ülesandeid, sportlastel on treeningud ning muusikutel ja näitlejatel on proovid. Harjutamine teeb meistriks. Lapsed peavad õppima tohutult palju asju ja alguses ei oska nad kõike seda ühest valdkonnast teise üle kanda. Näiteks teades, et tänaval ei tohi joosta, nad sellest, et ka parkimisplatsil ei tohi, aru ei saa. Väikelaps võib õppida, et ta ei või telekapuldiga mängida, aga arvutiklaviatuuri järele sirutub sellegipoolest. Varajastel eluaastatel on lapse elus lõputu hulk uusi sisendeid, mis neil tuleb läbi töötada ja meelde jätta.

Mida siis teha?

Lepime sellega, et lapsevanemana me pahandame aeg-ajalt ikka ja seda fakti ei saa muuta. Küll aga saame muuta seda, mida viha ilmnemisel sellega peale hakata ning kuidas seda kontrolli all hoida.

Tähtis asjaolu, mida peame endale tunnistama, on see, et peaaegu iga probleemi lahendamist on võimalik edasi lükata hetkeni, mil me oma tunnete üle kontrolli saavutame. See peab küll olema väga erakorraline teema, mis nõuab kohest reaktsiooni või lahendust. Isegi väikesel lapsel on küllalt pikk mälu, et tunnike või paar hiljem juhtunut arutada. (Kui sa ei usu, proovi järele. Luba lapsele, et pärast sööki lähete välja jäätist ostma – ja vaata, kas ta mäletab!)

Hoia oma viha tagasi ja kogu ennast. Rahulikuna saad palju paremaid tulemusi kui ärritusest plahvades. Tavaliselt ei omanda lapsed vihaselt vanemalt saadud selgitust. Küll aga saavad nad väärtusliku õppetunni siis, kui ennast kontrolliv vanem teeb rahuliku otsuse. Oma viha haldamine on oluline veel seetõttu, et korduv ja kontrollimatu ägestumine võib panna sind last füüsiliselt karistama. On aga üldteada, et karistused nagu laksu andmine või sakutamine on osutunud ebatõhusaks ja kahjulikuks kasvatusmeetodiks. Korduv viha tagajärjeks võivad olla veelgi suuremad pereprobleemid nagu lapse väärkohtlemine või nii vanemate kui ka laste vaimsed probleemid, näiteks depressioon ja masendus.

Peame õppima ära tundma hetke, mil me ärrituma hakkame. Nagu öeldud, on olemas mitmeid vihastaadiume, nõrgast äärmuslikuni. Mida rutem me tunnistame, et emotsioonid hiilivad mööda vihaskaalat ülespoole, seda parem, sest algfaasis on neid tunduvalt lihtsam kontrolli alla saada.

Järgmise sammuna tasub enda jaoks määratleda, mis on need asjad, mis meie viha provotseerivad. Nii saame oma võimalikust ägestumisesest teadlikuks veel enne, kui see algab. See annab teile võimaluse olukorda vaadelda – ajal, kui olete rahulikult meelestatud – ja mõelda, mida me saame probleemi ärahoidmiseks ette võtta. Enamik vanemaid pahandab asjade üle, mis suures plaanis on tähtsusetud, ent juhtuvad sellegipoolest nii regulaarselt, et on lõpuks proportsioonist väljas. Lisaks kerkib ärritus pinnale kerkib tavaliselt siis, kui pere on väsinud, näljane või stressis – need emotsioonid teevad meid vihale vastuvõtlikumaks.

Viha pole emotsioon, mis lihtsalt kaob, kui sellega korraks tegeleda! Laste kasvades ja arenedes ilmuvad välja üha uued teemad, mil meil oma viha haldamist harjutada tuleb.

Artikkel põhineb E. Pantley «Nututa kasvatus» põhjal. Anneli Kritsmann-Lekštedt on kolme lapse ema, PREP suhtekoolitaja ja suhtlemistreener.