Paranda oma vestlusoskust kolme rusikareegliga

Foto: Vida Press

Nipp, kuidas olla hea suhtleja, on tegelikult lihtsamast lihtsam: räägi inimestega, mitte inimestele.

Inimese üks põhilistest vajadustest on näha, et teda hinnatakse. Ometi on väga paljud keskendunud niivõrd iseendale, et teised jäävad märkamatuks, kirjutab Psychology Today.

Meeldib see sulle või mitte, aga enamasti reageeritakse vestluses rohkem millegi muu kui välja öeldud sõnade peale. Vestluskaaslane paneb tähele ka teksti alatooni ja jälgib, kas sa austad teda, kas oskad teda hinnata ning kui heatahtlik sa oled. 

Dogmaatiliste arvamusavaldustega inimesed, kes võivad olla väga järsud, ei pane enamasti tähelegi, kuidas vestluskaaslased muutuvad valvsaks ja tõmbuvad neist vaevumärgatavalt eemale, sest tajuvad, et neid justkui rünnataks või kiusataks.

Oma mõtteid saab väljendada ka nii, et see tõmbaks inimesi ligi, mitte ei peletaks eemale. Alustuseks muuda rääkides oma lausete ülesehitust.

Tõe kuulutamine

Ole ettevaatlik, mida sa nimetad faktiks. Fakt on tõde, mida on võimalik kuidagi tõestada. Kahjuks räägivad paljud nii, nagu põhineks nende arvamus kindlal tõel, kuigi tegelikult väljendavad ainult enda arvamust või vahendavad kellegi teise arvamust. Vestlus, mis koosneb ainult «faktide» taha peidetud arvamustest, ütleb rohkem midagi rääkija kui teema kohta. 

Küsimused

Küsimustega annad kaaslastele «loa» vestlusesse panustada oma uskumuste ja teadmiste põhjal. Küsimused teevad vestluse isiklikumaks ja jätavad kaaslastele tunde, et ka nemad on vestluses osalised, mitte ainult selle talujad. Kui vestlusringis on teatepulk juba mõnda aega olnud sinu käes, siis anna see lahtise küsimusega kenasti üle, et ka teised saaksid sõna.

Täpsustused

Avalda oma arvamusi ja vaateid nii, et et see ei teeks vestluskaaslaste teistsuguseid arvamusi maha. Näide: «Ma ei saa kõigi eest rääkida, aga minu puhul pole unerohust mingit kasu, et paremini magada.» Kui sa ütleks vaid «Unerohi ei ravi unetust», oleks see oma arvamuse kuulutamine tõe pähe. Kui sa viitad endale («Mulle tundub…»; «Nii palju kui ma tean…»; «Ma olen lugenud…»; «Ma ei ole küll täiesti kindel, aga …» jne), näitab see väike muutus lause ülesehituses, et sa austad oma vestluskaaslaste vaateid isegi siis, kui oled ise teisel arvamusel.

Mitte kõik ei saa nendest reeglitest kohe aru. Nii mõnigi võib öelda, et niimoodi rääkides jätab ta endast nõrga mulje ja et see on ajaraisk. Vestlusreeglite kasu hakatakse aga nägema alles siis, kui need võetakse päriselt kasutusse. 

Teine kord, kui leiad end vestlemas kas tööl või eraelus, siis püüa tähele panna, kui palju sa käid välja mingeid «fakte», mis on tegelikult sinu enda arvamus. Kui tihti annad sa teistele sõna ja sageli pehmendad sa oma arvamust endale suunava täpsustusega?

Teadlikult suheldes hakkad märkama, et inimesed sinu ümber muudavad suhtumist ka sinusse. Kui sina tundud teistele kaastundlikum, on ka vestlused põnevamad ja harivamad.