/nginx/o/2015/11/12/4693323t1h6a65.jpg)
Mida teeksite, kui teie algkoolis käiv laps ühel päeval teatab, et tahab elada nii, nagu elavad naised islamimaades? Inimlikku suurust ja tundetaipu läheb meil muutuvas maailmas üha enam vaja, ent kuidas jääda sisetundele ja südamesoovile kindlaks juhul, kui su enda emal on raske sind mõista? Karima Bizid on leidnud oma tee ja lähedaste mõistmise.
Kohtume Karimaga Pariisis rahvarohkel purskkaevuga platsil – esimest korda elus, ent ometi tunnen ta juba kaugelt ära. Karimal on sõbralikult särav naeratus ja ilusad silmad. Seljas tumesinine maani teksaseelik ja must trentš, kaheosalise peakatte üks osa sama sinine nagu sünnimaa lipul. Sünnimaa on ju Eesti, ja 35 aastat tagasi pandi Karimale nimeks hoopis Kadi. Nüüd elab naine Euroopa südames, kasvatab koos tuneeslasest abikaasaga kolme last ning muretseb selle pärast, kas võib ennast sel nädalavahetusel Eestisse vanaema juubelile tulles ikka turvaliselt tunda.
«Eks ma vaatan, mis tunne lennujaamas tekib, võib-olla tuleb rätik peast võtta, et terveks jääda,» ütleb Karima. «Aga esimesel päeval ma sellest kindlasti ei loobu.»
Torkivat tähelepanu on naine sünnimaal juba aastaid kogenud. Näiteks oli kord koos emaga ühes Tallinnas ostukeskuses, ikka rätik peas, kui keegi võõras naine teda ühtäkki varjamatu põlgusega takseerima jäi. «Tegi mulle kohe tiiru peale. Siis hakkas ema seda naist samamoodi vahtima, kuni võõras lõpuks käratas: mis sul viga on, ebanormaalne oled või, et sedasi vahid?» meenutab Karima.
Sel nädalavahetusel kõnnib ta Tallinna tänavatel üksinda, ja see teadmine tekitab veidi kõhedust. «Eestlannast sõbranna abiellus hiljuti mustanahalisega ja küsis minult nõu, et kuidas nii-öelda teistsugusena Eestis olla, mida oodata ja kui palju tasub karta. Lõpuks lahendasid nad olukorra T-särgiga, millel oli ees kiri «Ma ei ole pagulane» ja selja taga «Ma tulin ämmale külla»,» naerab Karima, kellel on samuti varuvariant olemas: «Kui ärevaks läheb, palun vennal autoga järele tulla.»
Jätame kärarikka kesklinna paariks tunniks seljataha ja läheme jalutama Pariisi kuulsaimale, Père-Lachaise’i kalmistule. «Naljakas, kuidas surma ees oleme kõik samaväärsed, ja isegi kui kellegi hauast vaid mööda jalutame, märkame siin palju rohkem kui inimesi täis tänaval,» arutleb Karima. Ja räägib siis, et n-ö hakkas moslemiks täiesti iseseisvalt, ammu enne moslemiusku abikaasa leidmist.
«Juhtusin üsna noorena nägema Soome YLE kanalil dokfilmi Iraani või Iraagi moslemite elust, ja see köitis mind väga. Ühestki keelest ma toona veel aru ei saanud, aga miski jäi kummitama. Olin pärast emale öelnud, et vaat seda elu ma endale tahaksin. Ema reaktsioon oli muidugi otsekohene: «Napakas oled või, kas sa tõesti tahad hakata kellegi orjaks?» Aga filmi mõju oli nii tugev, et asusin ise materjali otsima,» räägib Karima.
Esimesena tutvustas neiule koraani ja islamit Aserbaidžaanist pärit eakaaslane. Siis aga saabusid teismeiga ja peremuutused, mis viisid mõtted mujale ja ema Soome elama. Kuni ühel päeval kohtus emale külla sõitnud 16-aastane Kadi Helsingi raudteejaamas marokolasega ning hakkas koju naastes juba täiesti teadlikult ka Eestis elavaid moslemeid otsima. Ühel päeval kuulis ta kedagi poes araabia keeles kõnelemas. «Mul tuli kananahk ihule, päriselt. Tahtsin kohe teada, et miks ja kust pärit, ja lõpuks läksin esimest korda mošeesse.»
Oma abikaasa Abdessalem Bizidi ehk kodusemalt Slemiga kohtus naine aastaid hiljem, oma esimese Tuneesia-reisi viimasel päeval.
«Ema oli alguses puhta paanikas, põhjuseks kolleegi poolpidune jutt, kuidas moslemid on hästi halvad inimesed, annavad naistele sageli tappa ja peavad neid kui orje. Aga mind see ei morjendanud,» kinnitab Karima. «Mina pole küll oma mehelt peksa saanud, ehkki olen teda isegi provotseerinud. Olen kange naine ega talu, kui keegi dikteerib või keelab. Ja abikaasa oli tõsiselt üllatunud, kui meie esmakohtumisel kuulis, et olen iseseisvalt usu valinud. Nüüd ütleb ta, et minus on korraga nii naine kui ka mees. Aga ju on siis temaski need pooled olemas, igal juhul mahume me igas mõttes kenasti ühisesse koju ära.»
Kalmistul üht sissekukkunud hauda uudistades sosistab Karima äkki, et talle jubedalt meeldib teispoolsus, ja tunnistab siis, et vaatab juba pikemat aega öösel kella kolmeni ühe Vene telekanali kodulehe kaudu «Selgeltnägijate tuleproovi». Heldeke, kuidas sensitiivid ja islam siis kokku sobivad?
«No ega ma tegelikult päris lõpuni tõsiusklik ei ole, muidu ma ei tohiks tõesti neid saateid vaadata. Ent ma olengi selline üle-piiride-inimene. Ma ei pea ka ramadaani, sest tervis ei luba. Sealiha lihtsalt ei taha, juba üle 15 aasta. Ju on üks eluetapp minu jaoks lihtsalt läbi saanud. Hullem oleks, kui ma ei tohiks süüa heeringat või kilu.»
Karima elu on vaieldamatult meie omast erinev, ent selline usukooslus tundub kuidagi lombakas. Kas selles kodus on ikka rahu?
«Vahel on meil mehega ütlemisi küll,» tunnistab Karima. «Ma ei ole näiteks nõus, et mees on peres ülim ja alles seejärel tulevad naise vajadused. Mulle nii ei sobi, ma pole ju mingi ajudeta kana. Ja üldse ei pea olema nii, nagu mees ütleb! Et kui tema teatab, et nüüd kolime, siis nii ka tehakse. Või et naise koht on kodus ja lapsed tema kasida. Ja et kui naine läheks tööle, käiks see mehe au pihta – no et ta ei suuda oma perekonda ülal pidada. Meil on näiteks nii, et kui mees töölt tuleb, on lapsed – viie- ja 15-aastane tütar ja üheksane poeg – tema kantseldada. Ta loeb nendega siis koraani ja aitab koolitükke teha, isa kohustus on neile ka palvetamist õpetada.»
Koraanist on lapsed Karima jutu järgi lausa huvitatud. «Nad näevad ju, mida vanemad ees teevad. Sinna välja, et väiksem tütar mängib palvetamist – võtab oma väikese vaiba ja need viis-kuus suurat, mida ta teab, neid siis järjest loeb.»
Ja kui ema hommikul väljaminekuks rätikut pähe seab, seisab väiksem tütar kõrval ja matkib sättimist, unistades ise, kuidas on kunagi sama ilus ja saab samuti ilusat rätikut kanda.
Vahel aga on Karima pidanud lastele selgitama, miks ta teistest eesti naistest erineb. «Olen siis öelnud, et mulle ei sobi miniseelik ja et ma tõesti pole kunagi soovinud keha paljastavalt riides käia. Rätik aga meeldib, sest nii on mugav igapäevatoimetusi teha.»
Ent peamine põhjendus, miks Karima end pea üleni katab, kõlab kui koraanist: «Naise aura peab olema kaetud võõraste meeste eest – ehk nii pea kui ka randmest kuni kandadeni. Kõike, mis kaetuse alla jääb, võivad näha vaid su abikaasa ja su isa ning vend ehk lähisugulane. Ehk keegi, kes ei saa sinuga abielluda ja kellel ei teki sinuga seose keelatud ihasid.»
Karimale endale pole iha ja ahvatlus siiski võõrad – võtame või ilutooted. «Korralik moslemi naine kasutab kõiki iluaineid, kuid neist saab osa vaid ta mees. Väljaspool kodu seda kõike välditakse, et võimalikult vähe tähelepanu äratada. Samas, silmi võib värvida, ja ma teen seda meeleldi. Kasutan kõiki tooteid, sest no mis sinna parata, kui ma tahan ilus olla,» naeratab Karima oma säravat naeratust, ka silmadega.
Ometi juhtub ikka, et naeratusele vaatamata suudab keegi solvata, torgates vihaselt: kuradi rätipea või kaltsukandja! «Mind ajavad need väljendid täitsa marru! Naljaga pooleks veel, aga kui öeldakse vihaga, siis põrutan vastu. Enamasti ütlen, et minu kalts on kallim kui sinu aluspesu. Siis on mök-mök ja suu jääb kinni.»
Kus aga tunneb Karima end kõige mugavamalt. «Tuneesias on väga kodune ja rahulik olla, see ongi minu koht ilmselt. Mis siis, et keel, kultuur ja tavad on teistsugused kui Euroopas. Ka Pariisis on hea, siin ei vahita ja sulandumine on lihtsam. Eestis aga … seal mõni suisa jõllitab,» lausub ta. Ja lisab, et mõni vanem inimene on suisa otse ja kaastundliku häälega küsinud: «Oh jumal, lapseke, mida sa enesega teinud oled?»
Sel puhul reageerib Karima kiirelt: «Ütlen, et mitte midagi pole teinud, ja toon näiteid kristlastest, kes kannavad rätikut. Ka Eestis kandsid abielunaised vanasti pearätikut, ja veneusulised kannavad...»
Kas mõni sõber on Karimale selja ka pööranud? «Neid on tõesti olnud, ja mõni ütles kohe otse, miks sõprus enam ei sobi. Peamiselt ikka sellepärast, et äkki hakkan neid ka oma poole pöörama. Või siis öeldi lihtsalt ninakalt, et no mis sa ise arvad. Eks see torkas muidugi. Sest olin ju ikka samasugune inimene ja sõbranna edasi. Õnneks olen oma teel palju uusi sõpru leidnud, ka neid, kes pole moslemid,» ütleb naine vaikselt.
Ent mis on siis see püha, mis jääb ja hoiab?
«Mulle on püha minu perekond. See tähendab ennekõike lapsi. Nad on tähtsamad kui abikaasa, sest on osa minust. Siis tuleb mu Eestis elav vend, kes on isegi emast ja õest tähtsam. Ema kasvatas meid vennaga aastaid üksi, kuni kolis Soome. Olin siis 12, jäime vennaga kahekesi ja kasvasime kokku. Vanaema jäi meie eest hoolitsema. Eks me vennaga kaklesime ka, aga ei osanud teineteiseta olla. Ei oska siiani. Ja ehkki mul on Soomes 13 aastat noorem õde, kellega pidevalt suhtleme, on minu ja venna suhe kõigist neist sidemetest tugevam,» tunnistab Kadi, keda hakkas kümme aastat tagasi Karimaks kutsuma hoopis Tuneesias elav ämm. See nimi sobib talle väga!
/nginx/o/2015/11/12/4693327t1h9fdb.jpg)
Küpsetab torte
Karima on võrratu pagar – nii räägivad kõik, kes tema tehtud torte-kooke maitsnud.
«Kõik algas emast, kes kunagi trollibussikoondise puhvetisse saiakesi tegi. Meie vennaga õppisime usinasti kodus kõrvalt, kuni emal tekkis jahuallergia ja minul tuli hakata tema eest tainast tegema. Natuke tüütu see alguses tundus, ent tegelikult oli parim viis oma pahameelest lahti saada. Tigedana sai tainas iseäranis valu ja seda parem ta tuli.
Hiljem Tuneesias küpsetasin juba tervele külale. Algas kõik oma pere pidulauast ning esialgu oli meile omane tordimaitse sealsetele inimestele võõras. Sest tuneeslased söövad väga magusaid keedu- ja võikreemiseguseid kooke. Minu meelest on see üksluine, ehkki püütakse teha ka erinevaid maitseid, näiteks pistaatsia, karamelli ja maasikaga. Aga lõpuks tuldi ikka täitsa julgelt torti ja isegi kartulisalatit küsima.»
Kuigi Pariisis on Karima elanud alles mõned kuud, on ta sefiirikorvikeste ja Napoleoni kookide eest juba tellijatelt tänusõnu kuulnud.
:format(webp)/nginx/o/2015/08/28/4426133t1h75f2.jpg)