/nginx/o/2015/11/13/4695979t1h2570.jpg)
Ellu sallide looja Helen Vaksa ja disainer Marilin Sikkali koostööst on sündinud õitest pulbitsev Muhu lilletekk.
Helen Vaksa ja disainer Marilin Sikkali koostööst sündis õitest pulbitsev Muhu lilletekk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lääne- Eesti saarte sall
Muhu lilletekk
Muhu lillelises tekis on kokku saanud kahe loojanaise lood, milles on olnud rahvatantsu, koorilaulu, esiemade juhatavat kätt rahvamustrite maailmas ja inimeseks sirgumises. Muhu lilletekis on peidus disainer Marilin Sikkali mõtted eestlasest kui lihtsast ja loodusest inspireeritud inimesest, kelles on alati pisuke romantikat. Koos Helen Vaksa mõtetega ja imetledes Muhu saare õitemerd, sündiski Muhu lilletekk.
/nginx/o/2015/11/13/4695985t1h6ab1.jpg)
Muhu kuulsad madalpistes lillkirjad said alguse 19. sajandi viimasel veerandil. Muhunaised käisid lähinaabrite- Lihula käsitöömeistrite, juures tikkimist õppimas. Tikkimistööd olid toona elukutseliste tikkijate pärusmaa. Saanud oma esimesed oskused ja vilumused, kujundasid nobedad ja tarmukad muhulased peagi oma eriilmelise tikkimisstiili. Siiani ühe armastatuima mustri omapära avaldus peamiselt ornamentides, mis olid tolle aja kohta julgelt stiliseeritud. Muhu tikkimistehnikale olid omased pikad, hõredad pisted ja Muhu saarte tikkijate värvilahendused olid enneolematult kirkad. Õite kujundamisel eelistasid Muhu tikkijad kasutada kontrastsete toonide asemel toon toonis lõngu.
Lisaks tikkimistehnika omapärale on Muhu naised osanud luua ka täiesti unikaalse mustrimaailma, mille tuntumaiks osaks on rikkalikud lillekooslused. Inspiratsiooni ammutati metsast ja aiapeenrast, puudelt ja lilledelt. Tekkidel looklesid moonid põldudelt, maasikad metsapervest, murtudsüdamed koduaiast ning kadaka-ja kuuseoksad. Polnud ühtegi paika ega hetke, mis kauni silmaga Muhu tikkijatel märkamatuks oleks jäänud. Sõbale säeti õied enamasti segalillekimpudesse ja seoti paelaga uhkeks pundiks. Muhus tavatseti kõiki uhkeid lilli nimetada roosideks - tekiroosid, pätiroosid. Lihtsaid metsalilli, aga kutsuti paiudeks.
/nginx/o/2015/11/13/4695987t1h10c2.jpg)
Muhu omapära tõestab ka veel tõsiasi, et erinevalt paljudest teistest Eesti paikades, tehti Muhus tekil ja sõbal kindlat vahet. Tekk oli kasutusel nii voodikattena kui sallina. Sõba kanti pidulikemal puhkudel. Oma kirevate lilleklompidega olid need aga ühtmoodi uhked ja kaunid mõlemad. Muhu saarele omased õiemustrid köidavad inimesi siiani. Kandku ka Ellu sallide
Muhu lilletekk seda aegade tagust looduslikku energiat ja taimede väge tänastele kandjatele. Eestis ulatub õlakatete kandmise traditsioon kaugesse minevikku. Üleviskerätt ehk sõba peeti rahvariiete hinnatuimaks osaks, mis kuulus põhiliselt piduriiete juurde. Sõbaga käidi külmadel ilmadel kirikus ja külas, soojemal ajal lisas riietusele, väärikas sõba käsivarrel, pidulikkust. Sõba tegemine nõudis teiste riietega võrreldes märksa rohkem vilumust. Seetõttu hoiti neid väga ja pärandati põlvest-põlve edasi, samuti nagu sõbakudumise oskusedki.