Psühholoog kaugsuhtest: teadmatus toidab ebakindlust ja usaldamatust

Foto: SCANPIX

Kui ühe pereliikme võõrsile tööle suundumise tõttu tuleb hakkama saada distantsilt suhte säilitamisega, on äärmiselt oluline kokku leppida, kui kaua selline olukord kestab; samuti otsuse eesmärgi väärtustamine ja emotsionaalse seotuse hoidmine.
 

Psühholoogi ja perekeskuse Sina ja Mina nõustaja Marge Vainre sõnul on lahusolekut kergem taluda, kui usutakse, et otsus - ühe pereliikme välismaale tööle minek - on tähtis ja vajalik, sellel on kindel eesmärk ja mõlemad väärtustavad seda.

Samuti mõjutab suhtumist ja toimetulekut kaugsuhetega, kas eemaolek on konkreetse tähtajaga või määramatu. «Viimasel juhul kerkib tahtmatult küsimus ka suhte prioriteetsusest, seda eriti siis, kui tähtajatult kaugele asumine oli ette teada ja vaba valik. Võib oletada, et suhe partneriga pole sel juhul piisavalt tähtis ning üsna ebatõenäoline on ka suhte püsimine, sellele pühendumine,» märkis Vainre.

Just usaldussuhte olemasolu ja selle säilimine vähendab psühholoogi sõnul riske. «Kui aga suhe on juba enne mõrane või on kaugsuhe suhteprobleemide eest põgenemine või hoopis nende eitamine, siis tähendab eraldumine pigem suhte ebamäärast lõppu, mis võib olla vastastikku veelgi kurnavam kui konkreetne selge otsus,» tõdes ta.

Ootused tuleks selgeks rääkida

Ometi on nii mõnigi välismaale tööle läinud Eesti naine kasutanud «juhust» just nimelt oma rahulolu mittepakkuvast suhtest vabanemiseks. Nii kirjutas üks naisterahvas Postimehele, et temale andis Brüsselis elama asumine lahenduse probleemile, kuidas kooselu «valutult» lõpetada.

«Distantsilt on see palju kergem ning usun, et seda mõlemale poolele. Minu tutvuskonnas on vähemalt viis naist Brüsselis elamise jooksul kas abielu lahutanud või oma suhte Eestis lõpetanud,» ütles naine.

Psühholoog pole aga naisega sugugi ühel meelel, arvates, et seline käitumine ei ole õige. «Otsustamatus või oma kavatsuste varjamine on lugupidamatus nii partneri kui ka iseenda suhtes,» tõdes Vainre.

Just seetõttu, et teadmatus suhte tuleviku osas annab toitu ebakindluseks ja usaldamatuseks, tuleks välismaale tööle suundudes psühholoogi sõnul kõik omavahel põhjalikult lahti rääkida. «Samuti on vajalik teha kokkuleppeid, kui sageli kohtutakse, kuidas vahepeal kontakti hoitakse, millised on vastastikused ootused teineteisele ja suhetele,» selgitas ta.

Kuigi oluline on ka kohtumiste sagedus, on Vainre sõnul määravam hoopis suhtlemise sisu. «Tunne, et ollakse seotud - seega mida üksteiega eemal olles jagatakse, kuivõrd ollakse teineteisele oluliste asjadega kursis, milline on suhte tähendus.»

Kontakti hoidmine võib osutuda raskeks

Esialgu võib olla kõige raskem taluda igatsust teineteise järele. «Kui üks partneritest lahkub, siis midagi olulist ja head on puudu, pole kõrval seda lähedast inimest, kellega oldi harjunud jagama igapäevaelus toimuvat. Selle juurde kuulub emotsionaalne toetus, elamuste jagamine, teineteisemõistmine,» rääkis Vainre.

Samuti võib olla raske kanda üksi igapäevaseid kohustusi ja vastutust, seda enam, kui peres on lapsed. «Kui kohustuste koorem ja igatsus muutub suureks, on kerge tekkima pettumus, hüljatusetunne ning seeläbi ka etteheited teisele. Selles olukorras võib eemalolev pereliige tunda end süüdi. Üheks komistuskiviks mõlemale võibki olla nende tunnetega toimetulek, etteheidete vältimine,» selgitas ta.

Sageli osutub raskeks kontakti hoidmine ja osalemine teineteise jaoks olulistes asjades. Riskid suhteprobleemides võivad tuleneda sellest, et mõlemad elavad järjest enam oma elu ja ühist osa, mida jagada, jääb väheks ja tekib võõrandumine.

«Võib selguda, et enam ei mõisteta teineteise tähenduste maailma, igapäevaelus toimuva olulisust - teemade ring ja ühisosa, mis suhet ülal hoiaks, tõmbub koomale või muutub pealiskaudseks,» tõdes Vainre. Samas on suhte püsimiseks määrav just emotsionaalne seotus.

«Kui eemalolev partner kaugeneb ka emotsionaalselt, võib juhtuda, et seda tühimikku hakkab täitma keegi teine. Selleks ei pea olema tingimata uus partner ja kõrvalsuhe. Sageli on käepärast töökaaslane, vanemad, sõbrad, kellega jagatakse oma elus toimuvat, kes on olemas ja mõistavad. Kuid loomulikum oleks, et kõige lähedasem suhe on paarisuhe,» ütles psühholoog.