Võib-olla tuleb see sulle tuttav ette: saad tuttavaks meeldiva mehega, kellega lähed koos välja. Kuna kõik läks hästi, järgneb esimesele kohtingule teine, siis kolmaski ja nõnda edasi. Peagi märkad, et oled suhtes. Kuskil sisimas on aga häiriv tunne, et kõik on laabunud kuidagi liiga lihtsalt. Ega sa pole ometi asjaga pelgalt mugavusest kaasa läinud?
Nii mõnigi otsustab sellise tõdemuse järel suhte katkestada. Tegelikult ei tasu tormata, sest psühholoogide sõnul on see täiesti normaalne ja ohustab paljusid värskeid suhteid, kirjutab Geratist.
Armastuse faasid
Enamasti iseloomustab suhte algust kirg, mida juhib nii naistel kui meestel testosteroon. Kui suhte algus kulgeb viperusteta, kasvab sellest välja kiindumus või armumine, mille taga on ajukemikaalid dopamiin ja norepinefriin.
Suhte algusfaasi nimetatakse ka mesinädalate perioodiks, mis võib kesta üheksast kuust kuni kahe aastani. Nagu nimetusestki võib järeldada, on sel ajal tunded üle pea. Värskelt armununa tundub, et partner on ideaalne ja klapp temaga on nii vaimsel kui füüsilisel tasandi täiuslik.
Pärast seda faasi hakatakse olukorda nägema realistlikumalt ja roosad prillid tulevad eest. Alles siis saab täpsemalt hinnata, mis toimib ja mis mitte. Armumisest kasvab välja poolehoid, mida juhivad nüüd juba teised hormoonid, oksütotsiin ja vasopressiin. Evolutsiooni vaatevinklist hoiavad need paari koos, et ühiselt järglasi kasvatada.
Kodukesksel elul on oma võlud. Hea on teada, et kallimaga võib koos olla ka rahus ja vaikuses nii, et kumbki ei pea midagi ütlema. Selleks aga, et niisugusesse faasi jõuda ja seda täiel rinnal nautida, tuleb üle elada esimene ehmatus, et suhe on muutnud igavaks.
Suhte algus on nõnda põnev, sest nii sellega seonduv hirm kui elevus panevad adrenaliini möllama. Sel ajal nähakse palju vaeva, et teisele muljet avaldada. Ja kui see on kord saavutatud, vajub tühi kott kokku. Kui on näha, et teine inimene tõesti hoolib ja ei plaanigi plehku pista, hakkab põnevus kaduma. Siis tekivadki tahtmatult mõtted, et ehk on kuskil keegi, kes on parem, huvitavam, andekam, targem, ilusam.
Kahtlused ja ootamatu igavus tabavad enim neid, kes on nn jahist sõltuvuses. Ajule adrenaliin meeldib ja selle ihalus tekitab tahtmist uute põnevate olukordade järele.
Lisaks mängib sellistes siseheitlustes rolli ebakindlus. Mida ebakindlamalt end suhetes tuntakse, seda suurema tõenäosusega tuntakse ka suhteigavust, mille taga on tegelikult hirm. Nähes, et kallim on mõistlik inimene ja ta ei tahagi ära minna, hakatakse oma suhet ise saboteerima.
Põnevuse möödumine, alaväärsustunne ja hirm enda sidumise ees tekitavad kokku tunde, justkui oleks kallim kõige igavam inimene maamunal, isegi kui alguses tundus just vastupidi.
Kuidas siis endast üle olla, et suhe ei puruneks? Mitte midagi. Tegelikult on kõige mõistlikum lihtsalt oodata ja vaadata, mis juhtub. See tähendab, et ei maksa kohe lahku minna, aga ennast millekski sundima ka ei pea.
Õnneks kestab mesinädalatejärgne segadus maksimaalselt mõni nädal. Seejärel kiindumustunne taastub ja on selgemini aru saada, kas te üldse sobite kokku või mitte.
Rohkem kui igavus
Igavusfaas peaks olema ajutine nähtus. Kui see on kestnud juba väga pikka aega (ütleme, et tuled töölt ja partneri nägemine ei valmista sulle mitte mingitki rõõmu), siis võib olla, et suhtel on midagi viga.
Stabiilsuse ja stagnatsiooni vahel on oluline vahe. Stabiilsust tahame kõik: tunnet, et keegi on alati me kõrval ja koju tulles on ta rõõmuga ootamas. Stagnatsioon näitab seevastu tunnet, et suhet võetakse iseenesestmõistetavalt.
Seega kehtib vana tõde, et kui suhte eest ei hoolitseta, siis hakkab see närbuma. Stagnatsioon on igavus, mis tuleneb sellest, et partnerid ei pinguta koosolemise nimel. Ka ei ole midagi head odata, kui partner ei valmis koostööks – ei kuula, hoiab eemale ja rääkimise asemel hakkab ainult ennast kaitsma. See küll ei tähenda, et kõik oleks läbi, kuid suhte paranemise nimel tuleb veelgi tõsisemalt töötada.
Ajutised igavushetked on suhte alguses täiesti normaalsed ja näitavad vaid seda, et partner muutub kättesaadavamaks. Sel ajal võiks drastilistest otsustest veel hoiduda, sest kõhklused ja mõtted igavusest võivad ise mööda minna.