Psühholoog: partneri nimel kõigest loobumine laastab suhet

Foto: SCANPIX

Kui kogu pere on sunnitud ühe pereliikme uue töö tõttu välismaale kolima, on probleemide ennetamiseks eriti oluline, et keegi ei peaks teise nimel kõigest loobuma ning ennast ohvrina tundma ja kaaslast seejuures süüdlaseks pidama.
 

Nils Niitra kirjutas esmaspäevases Postimehes mehest, kellel oli kunagi perekond ja karjäär, millest ta loobus oma naise Brüsseli-töö kasuks. Enne Brüsselisse minekut töötas kõrgharidusega mees keskastmejuhina, kuid ilma tööloa ja keeleoskuseta oli ta sunnitud naise kõrval võõras riigis lihtsalt kodus istuma.

Kui Brüsselis oli ühiselt elatud juba kuus aastat, käskis naine mehel kohvrid pakkida ja astuma hakata. Koju tagasi tulnud, oli aga mehel Eestiski töö leidmisega raskusi ja alustada tuli tema enda sõnul väga sügavast august.

Kuidas siis sellises olukorras hakkama saada, et ohtu ei satuks ei võõrsile kaasa tulnud partner ega peresuhted tervikuna? Psühholoogi ja perekeskuse Sina ja Mina nõustaja Marge Vainre sõnul sõltub palju sellest, kuidas peresse puutuvaid otsuseid tehakse.

«Kui mõlemad osapooled saavad tunda end valikute tegemisel osalistena, siis tullakse paremini toime ka sellise märkimisväärse elukorralduse muutusega, nagu on seda teise riiki kolimine,» tõdes ta.

Kui aga abikaasa või elukaaslane pelgalt lepib teise valikuga, tehes seda ohvrimeelsusest, surudes alla endale olulised vajadused, on see Vainre sõnul kahtlemata hoop enesehinnangule ja suhtega rahulolule.

«Me võime loobuda millestki heast - näiteks tuttavast ja turvalisest elukorraldusest -, nähes õigustusena kaugemat eesmärki. Samuti juhul, kui see, mille nimel loobume, on väärtuslikum,» selgitas ta.

Seetõttu ongi oluline need väärtused enda jaoks üles leida. «Kui tuntakse end väärtuslikuna peamiselt töökoha, ametirollist tuleneva ja kaasnevate võimaluste kaudu ja need siis kaotatakse, mõjutab see märkimisväärselt ka eneseaustust,» tõdes Vainre.

Uued väärtused aitavad hakkama saada

Kui aga tööalase eneseteostuse kõrval peetakse oluliseks või isegi tähtsamaks vanemaks olemist, oma perega seonduvat, siis ei kujuta mittetöötamine ohtu enesetundele ning võib olla teadlikuks ja rahuolu pakkuvaks valikuks.

Vainre tõdes, et kui pere otsustab kolida teise riiki, mis pakub uusi võimalusi eneseteostuseks ühele pereliikmele, siis ei pruugi see olla samaväärselt ahvatlev teistele. «Kui mees - ülalmainitud loo näite varal - tunneb end töötava naise kõrval mõttetuna, siis on võtmeküsimus see mõttekus enda jaoks leida,» ütles ta.

See võib tähendada pühendumist mõnele uuele valdkonnale, hobile, enesearengut pakkuvale alale. Kõige tähtsam on seejuures, et tegevus oleks inimese enda jaoks huvitav ja väärtuslik - selleks võib olla näiteks keeleõpe, lugemine, tõlkimine, sportimine, lastega tegelemine, vabatahtlikuna tegutsemine, kuhugi ühingusse, klubisse kuulumine.

«Kahtlemata oleneb palju sellest, kuidas oma tegemistesse suhtuda ning kuidas pereliikmed ja teised lähedased meid väärtustavad. Välisriigis osutub see veelgi olulisemaks,» märkis psühholoog, lisades, et seejuures pole vähem tähtis ka sõprade olemasolu, nende tunnustus ja ühistegevused.

Ühiselt leitud lahendused on parimad

Samuti oleks oluline, et lahendused uue elukorralduse paremaks toimimasaamiseks mõlema partneri jaoks leitaks ühiselt.

«Nagu kirjeldatud loost selgus, ei olnud mehel piisavalt tähendusrikast tegevust ning lisaks halvale enesetundele koges ta ka etteheiteid. See omakorda oli alandav, pingestas suhteid ja rahulolematust veelgi. Mees võis pidada oma loobumiste, eneseteostuse piirangute eest vastutavaks naist, oodatava tänulikkuse asemel sai aga tunda süüdistusi,» rääkis Vainre.

Kuigi loo peategelase eksabikaasa ütluste järgi võib näida, et suhe läks allamäge mehe depressiooni ja alkoholi tõttu, olid need ilmingud Vainre hinnangul uue elukorraldusega kehva toimetuleku ja teineteise tunnustamatuse tagajärjeks - pigem probleemide sümptomiteks, mille peale lõpuks reageeritakse, mitte aga põhjuseks.

«Suhteprobleemide ilmnemisel ei ole abi süüdlase otsimisest, vastutus rahulolu eest on mõlemal,» lisas ta. Nii võis lumepall minna veerema sellest, et mees tundis end oma uues rollis kehvasti, millega naine omakorda rahul ei olnud ning kuna probleeme ühiselt ei lahendatud, läks perekond lõhki.

Seetõttu on eriti võõrsil olles tähtis mõista partneri raskusi uute oludega kohanemisel, väärtustada teineteise tegemisi, otsida uusi rolle. «Kuigi näib, et ollakse loobunud millestki, võib sellele keskendumine olla takistuseks uute võimaluste leidmisel. Kui mõelda vaid sellest, mida teha ei saa, siis ei näe ka valikuid,» tõdes Vainre.

Kui antud loos võis mees tunda, et kodus istumisega kaasnevad mured on tema isiklik probleem, oli tegelikult naise töö tõttu ette võetud elumuutusega kaasnev ikkagi pere ühine asi. Kui üks partner ei leia iseend uues olukorras, võiks teine Vainre sõnul süüdistamise asemel kuidagi toetada, samas oma abi ka mitte liigselt peale surudes.

Näiteks ühes teises Brüsseli-loos oli naine oma mehele otsinud välja tööpakkumise, kuid mees loobus viimasel hetkel tööintervjuule minemast. Vainre sõnul võis siin määravaks saada see, et naine oli asjad ise ära korraldanud ja mees võis tunda, justkui ei saaks ise hakkama. Parem lahendus oleks meest vaid suunata, koos lahendust - näiteks tööd - otsida, kuid tahtma peab seda psühholoogi sõnul ikka mees ise.