/nginx/o/2015/11/11/4690559t1h5e80.jpg)
Lapsed veedavad üha rohkem aega nelja seina vahel ja ei saa piisavalt värsket õhku. Puuonnide ja lompide asemel köidavad neid rohkem telerid ja tahvelarvutid. Eriti halvas seisus on linnalapsed, kes pääsedes looduse rüppe veedavad seal enamasti aega vaid vanemate juhtimisel.
Vanemate juhtimisel on õuesolek lastele hoopis midagi muud kui üksi olles ja kahjuks ei ole see neile ka nii kasulik, kirjutab Parenting.
Lapse arengule tulevad kasuks nii juhitud mäng kui vabamäng, kuid just viimane on see, mille jaoks jääb paljudes tänapäeva peredes aega väheks. Kuna pidev toas istumine põhjustab ohtralt tervisprobleeme, on eksperdid kasutusele võtnud termini «looduse puuduse häire».
Peale selle, et õues omapäi mängimine tuleb kasuks laste tervisele, mõjub see arendavalt ka nende suhtlemisoskusele, parandab vaimset ja füüsilist tervist ning on lihtsalt lõbus meelelahutus.
Õues mängimine võtab hästi võhmale. Kui lapsed veedavad niivõrd palju aega ekraanide ees, pole ka ime, et nüüdisaja põnnid on paksemaks läinud. Lapsed peaks olema kehaliselt aktiivsed vähemalt tund aega päevas, mis tähendab nad võiks kogu selle aja ronida, joosta ja hüpata.
Kui laps käibki trennis, siis tegelikku liikumist on seal ikkagi liiga vähe. Näiteks võib olla, et 45-minutilise kehalise kasvatuse tunnis on reaalset tegevust kõigest veerand tunniks. Kui vähegi võimalik, tee kõik omalt poolt selleks, et laps saaks õues auru välja lasta ja pakkuda oma kehale tegevust, mida see hädasti vajab.
/nginx/o/2015/11/11/4690555t1hc208.jpg)
Õues mängimine on kasulik nii lapse vaimsele kui füüsilisele tervisele. Viimasel ajal on avaldatud rohkesti teadusuuringuid, mis tõestavad, et looduses viibimine mõjub inimestele hästi väga mitmel moel. Õues olemine pikendab eluiga ja vähendab depressioonisümptomeid. Ka on leitud, et õuemäng vähendab tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire sümptomeid ning leevendab nii stressi kui ärevust.
Õueõhk, rannaliiv, muru ja puuoksad pakuvad meeltele iselaadi kogemusi, mis mõjuvad väga lõõgastavalt. Märkimata ei saa ka jätta lihtsat tõde, et õuesolek tugevdab immuunsust ja laseb nahal ammutada päevavalgusest D-vitamiini.
Õues mängimine tutvustab lastele loodust. Pole vast üllatav, et lapsed, kes veedavad rohkem aega õues, tunnetavad paremini, et on osa loodusest. Nad õpivad loodust hoidma ja mõistavad selgemini, miks tuleb planeeti säästa.
Ões mängimine on lapse oskuste arengule hädavajalik. Omapäi õues mängides õpivad lapsed eluks hädavajalikke oskusi, mida toas pole kuidagi võimalik omandada. Peale lihtsamate tegevuste õpivad nad ka loovust, probleemilahendust, omavahelist suhtlemist ja palju muud. Koos teiste lastega mängides tekib neil arusaam, kuidas ennast ise kontrollida ja kuidas järgida reegleid. Üksi mängides on neil jällegi võimalus kõike uurida omas tempos, mis laseb fantaasia valla. Ka riskide hindamist õpitakse väga hästi õues mängides näiteks puu otsa ronides, kändudel hüpates ja tagaajamist mängides.
Õuemäng soodustab loovat mõtlemist. Loodus on lastele justkui tühi paber, võimalusi tegevusteks on mustmiljon. Seevastu toas on plastmänguasjade vahel tegevused ette antud ja piiratud, mis on kahjulik ka laste kujutlusvõime arengule. Õuemäng soosib loomingulist vabadust, sest lapsel ei jää muud üle, kui kõik puuduv asendada väljamõelduga.
Vabamäng õues on laste tervisele, suhtlemisoskusele ja arengule mitmekülgselt kasulik. Iga laps võiks olla õues vähemalt tund aega päevas, mistõttu oleks mõistlik lisada see oma päevarutiini. Linnalapsed võiksid mängida pargis või käia kas või kodu lähedal jalutamas. Kui paned pea tööle, leiad kindlasti mõne võimaluse, kuidas lapsed saaksid rohkem aega veeta õues.