Lugeja kirjutab: kas kõik rasedad hakkavad paaniliselt remonti tegema?

Foto: Vida Press

Postimehe naisteportaali lugeja kirjutab, kuidas ta varem ei mõistnud lapseootel naisi, kes enne beebi sündi paaniliselt pesa punusid. Nüüd on ta aga ise rase ja vaatab asja veidi teises valguses. 

Olen viimastel aastatel konsultandina töötades näinud vaat et sadu naisi, kes «viimaste päevade kõhtudega» poes paaniliselt ringi jooksevad ja ehitusmaterjale kokku ostavad. Rasedatel on justkui kinnisidee oma viimastel raseduskuudel korraliku koduremondiga maha saada. Värvid, pahtlid, tapeedid, põrandaõlid, mööblivahetus… Poes on mulle öeldud, et homme on tähtaeg ja täna kohe on vaja värv kätte saada. Miks kõike ei tehta varem või miks üldse enne lapse sündi seda madistamist vaja on? Inimsõbralik on ju kodu praegugi. Kas rasedus teeb tõesti peast segaseks, mõtlesin ma. Mõtlesin siis, kui ise veel rase polnud.

Tänaseks elan juba seitsmendat kuud teadmisega, et õige pea saab minust lapsevanem. Ja iga päevaga suureneb kihk remonti teha. Piidlen pidevalt magamistoa seinu ja mõtlen, et peab selle värskenduse ikka ära tegema. Aga miks? Me oleme mehega ju aastaid ilusasti ja mõnusasti selles toas elanud, polnud viga midagi, meil on väga ilus kodu. Nüüd on lihtsalt selline tunne, mida ei oskagi seletada. Tahaks teha midagi uut ja armast. Ju see ongi see pesapunumise aeg ja vajadus kõik korda seada on nii suur. 

Varem olin tugevalt tapeedi-usku, ilusad naiselikud mustrid ja mis kõik veel. Viinud aga ennast kurssi viimase aja sisekujunduslike trendidega, tahtsin proovida midagi looduslikku. Pisike beebi ja loodus- ning tervisesõbralik materjal sobivad nagu hästi kokku ka. Otsustasin siis, et kuna veedame magamistoas nii suure osa ajast ning lapse und peaks soosima mugav ja õdus keskkond, siis võtangi magamistoa korralikult ette ja kisun esimese asjana vana mittehingava vinüültapeedi seinast maha. 

Seina paljaks kiskuda on ju tore, aga mis edasi? Sattusin jalutuskäiku tehes siseviimistluspoodi, kus mulle soovitati antistaatilist looduslikku seinavärvi. Mõtlesin beebile ja kui tänu värvile on vähem tolmu õhus ringlemas – miks ka mitte! Nii nagu paljudel teistel, on ka minul Skandinaavia stiilis sisekujunduse hulluus peal, aga mis tooni valget võtta? Kui mul muidu oli niigi raske tooni valida, siis nüüd, rasedana, oli see vähemalt sada korda keerulisem. Mul polnud värvide, materjalide ja toonide maailmast õrna aimugi. Arvasin, et kogu see looduslik värk on keeruline ja erinev. Poest anti aga mõned sobivad tooninäidised kaasa, et kodus üheskoos abikaasaga õige värv välja valida. Otsustasime mõnusa Veneetsia valge savivärvi kasuks.

Siin ma siis nüüd olen - pidevalt paanilistele «rase-remontijatele» viltu vaadanud, seitsmendat kuud rase, kisun seinast tapeeti maha, siis puhkan ja siis segan savivärvi kokku - ja see on väga lõbus ja isegi kuidagi vaimselt puhastav. Silmitsen salaja vannituba ja mõtlen, et kaks kuud ja natuke peale on sünnituseni aega, jõuan sellegi uueks teha. Olen päris kindel, et neist mõtetest saavad veel viimasel minutil teod. 

Mis mind aga huvitab, on see, et kuidas teised rasedad põhjendavad oma viimase hetke remonditujusid? Või olen mina koos nende saja poes käinud naisega siiski vähemuses ja enamikel lapse saamisega ehitushullust ei kaasne?