Inimlik on unistada asjadest, millest puudust tuntakse, see pole mitte ainult seks, vaid ka emotsionaalse tähelepanu puudus. Seks on peres selline tore asi, et kui sellega kõik korras on, pole see absoluutselt oluline. Kui voodielu aga puudulik, on see suhtes kõige olulisem.
Minu peas kuulub petmise alla kõik, millest ei julge ega taha partnerile rääkida. Kõrvalsuhted liigituvad seega kindlasti sinna alla, eriti suure reetmisena tunduvad pikaajalised mittejuhuslikud teemad. Ma ei taha kellegi ringiajamisi välja vabandada, vaid arutleda, miks teine naine kõrvale võetakse ja mis ta sellise rolliga nõus on.
Kui oma kaasa kõrvalsuhtest teada saadakse, on esmaemotsioonideks peamiselt viha, kurbus ja õnnetu on olla. Süüdistatakse teist naist, nimetatakse teda (mõttes) litsiks, kes mehele küüned taha ajas ja kindlasti ilma igasuguse inimväärikuseta siin ilmas ringi askeldab. On ka selliseid, kindlasti on rumalaid, kes loodavad, et mees oma pere jätab ja nende juurde tuleb, aga sellistega ei taha vähegi mõtlemisvõimelised mehedki ennast kõrvalsuhteks siduda. Mehed on parimas mõttes primitiivsed olendid kui ütlevad, et tahavad kedagi keppida, siis seda nad mõtlevadki, mitte ei unista pikkadest romantilistest suveöödest, paadimatkadest, suvilasse ühiste puude istutamist või tulevastest lastest.
Teie meest ei taheta päriseks endale. Selle kirepõhise suhte eesmärk pole enamasti teise pere lõhkumine. Uskuge, sellele teisele naisele võib meeldidagi üksi olla, elu on nagu sport, kus teiseks jäämine ei ole tingimata maailmalõpp vaid piisav sooritus. Näiteks kirglik hommikuseks peale laste koolisaatmist, siis mõlemad tööle ja õhtul kumbki oma tegemiste juurde. Teha karjääri, elada äsjatoimunud lahutust üle, otsida alateadlikult oma suurt armastust, aga senikaua tahaks kohustusteta seksi ikka.