Ekstraverdid ei loo lähedasi sidemeid mitte just igaühega. See on esimene üllatus. Jah, meil on sadu tuttavaid, sõpru, inimesi, kellega koos minna dringile või niisama jutustada, aga me siiski loeme lähedasi sõpru üles vaid ühe käe sõrmedel. Me võime näida, et me oleme ääretult avatud, kuid tegelikult me jagame vestluses informatsiooni, mis ei ole üleliia isiklik, see vaid näib nii. Me räägime vabalt, sest me teame, et tõenäoliselt on hulga inimesi, kes seda sama infot juba teavad, seega ei karda me ka kuulujuttude levikut. Ekstraverdid teavad väga hästi, et tõeline usaldus tekib ajaga ja see tuleb välja teenida.
Ekstraverdid ei pea olema oma armastatutega iga päev ninapidi koos. Introvertidest pajatavate artiklite juures on sageli karikatuur, kus vaene introvert püüab tõmbuda oma mulli sisse, kuid hullumeelne ekstravert püüab teda mullist välja kiskuda, et teda kallistada ning seejärel surnuks rääkida. Ühesõnaga: me ei ole tegelikult maniakid. Me ei ürita pigistada kellestki sõnu välja või sundida end armastama. Ja kohe kindlasti ei klammerdu me sinu külge ega hakka sind endaga kõikjale kaasa vedama, kui sa kaasa tulla ei taha. Me isegi ei vaja seda, sest meid toidab pidev suhtlus paljude teiste inimestega seltskonnas. Muidugi tahaks ka meie armastatutega rohkem aega veeta, aga meil on väga hea arusaamine, mida tähendab isiklik aeg ja ruum.
Ekstravertidele meeldib kuulata, mitte ainult rääkida. Mõni inimene tõmbab võrdusmärgi sõnade ekstravert ja lobamokk vahele. Meile meeldib rääkida, see on tõsi. Aga meile on oluline ka tagasiside, meid huvitab inimeste reaktsioon, nende arvamused ja vastused. Dialoogiks on vaja kaht inimest, kui me peame pidevalt üksinda rääkima, ei anna see meile vajalikku energiat, vaid tühjendab ressursse. Ekstraverdi ja introverdi suhtluse põhituumaks on interaktsioon, arvamuste vahetamine.
Ekstravert ja egoist ei ole üks ja seesama. Paljude inimeste jaoks on ekstravert inimene, kes ei jää iial vait, alati räägib ainult endast ning on endast ülepeakaela sisse võetud. Olgem ausad: meist igaüks võib olla liigselt endale keskendunud hoolimata isiksusetüübist. Ka introvertide hulgas on inimesi, kes ei suuda mõelda ühegi teise inimese huvides peale iseenda (ja neil on muidugi selleks hea vabandus: «Ma olen introvert, ma olengi selline, ma ei saa sinna midagi parata.»). Ekstraverdid peavad lihtsalt olema teiste vajaduste suhtes natuke rohkem tähelepanelikumad ning sageli muutubki lähedaste eest hoolitsemine ekstraverdi jaoks prioriteediks. Üldiselt: kui su partner ei pööra su vajadustele tähelepanu, ei tähenda see, et ta on intro- või ekstravert, sellisel juhul on ta tõneäoliselt lihtsalt nartsissistlik jobu.
Ekstraverdid on haavatavad. Õrn psüühika pole ilmtingimata vaid introvertide karakteris. Jah, ekstraverdid oskavad lasta asjadel mööda külgi maha joosta, informatsiooni filtreerida ning keskenduda sellele, mis on oluline, aga me pole paksunahalised elevandid ja kohe kindlasti pole me purunematud. Ning eriti õrnad ja tundlikud oleme me oma lähedastega, sest nemad teavad kõige paremini meie nõrkusi.
Ekstraverdid on introvertide suhtes hästi meelestatud. Kus on kirjas, et intro- ja ekstraverdid ei või omavahel läbi saada? Vastupidi, vastandid tõmbuvad! Vahepeal kulub introverdile väike ekstraverdi-poolne raputus ära, ja vahepeal igatseb ekstravert vaikset õhtut kallimaga. Ainult teinekord on vaja neil eri viisidel akusid laadida: introvert otsib siis üksindust, ekstravert aga seltskonda. Kui su sihiks on harmooniline suhe, pead lihtsalt mõistma, et maailm ei lõppe teie kahega ning sel arusaamisel pole mingit seost ekstra- või introvertsusega, see on elementaarne vastastikune lugupidamine.
Ekstraverdid elavad kriise üle. Nii või teisiti tuleb elus ette raskeid aegu ning kahjuks juhtub sageli, et kui ekstravert on läbi põlenud, on ta põlenud tuhaks. Asi on selles, et erinevalt introvertidest pole meis lõputult sisemist ressurssi, et end käimas hoida. Me otsime tuge väljastpoolt ning kui mingil põhjusel süsteem alt hüppab, on meil väga raske taastuda. Meil on raske tegeleda iseendasse vaatamisega, seega vajame sageli teiste tuge, et pärast raskeid aegu taas jalule tõusta.
Ekstravertidel ei meeldi kõik inimesed. Ja veel üks saladus: ekstravertidele üldiselt ei meeldigi inimesed. Ning kui sind tõttab kallistama võõras inimene, pole tegu ekstraverdi, vaid lihtsalt veidrikuga. Ekstraverdid armastavad suhtlemist. Suhtlemine on meie viis eksisteerida. Samas mõned meist ei talu lärmakaid pidusid ja suuri seltskondi, kuid võivad see-eest lõputult internetis jutustada. Tõsi, meile ei meeldi igaüks. Sümpaatiad ja antipaatiad on seotud iseloomujoonte, hariduse, ühiste huvide ja teiste, väga laiahaardeliste faktoritega, kuid kindlasti ei ole siin määrav isiksusetüüp.
Ekstraverdid pole pealiskaudsed. Üks levinumaid müüte on, et rikas sisemaailm on ainult introvertide pärusmaa. Ekstravertsus ei takista meil lugemast raamatuid, käia ülikoolis, laiendada silmaringi, olla erudeeritud. Armastus suhtlemise vastu või selle puudumine on lihtsalt üks iseloomujoon, mis ei ole seotud kuidagi inimese intellekti ja hingelise arenguga.
Kui ekstravert sind valis, oled sa järelikult eriline. Sa oled ka siis eriline, kui sind on valinud introvert. Iga suhe on eriline ja isiksusetüübi põhjal teha mingeid põhjapanevaid järeldusi ei ole mõtet. On tore, kui sul on sügavamad teadmised oma partneri karakteri kohta, aga palju toredam on, kui sind kannustab tagant armastus ja iha üksteise eest hoolt kanda. Lõpuks on just armastus see, mis aitab kõik raskused ületada.

Armastad ekstraverti? Siin on kümme olulist asja, mida pead meie kohta teadma

NÄDALA AEDVaata vaarikat!